Parandus postitusele Hinnosaarte ajaveebis

Lisa kommentaar

Kirjutasin Chicago Sõnumitesse kunagi oma arvamuse eliitülikoolist, muuhulgas mainides, et akadeemilisse pettusesse suhtutakse tõsiselt ja seda karistatakse karmilt. Olin oma kolmandal aastal Yale Ülikoolis õppeassistendiks kahes aines ja selle põhjal tuleb mul oma eelnevale seisukohale nüüd vastu vaielda.

Sügisel 2010 olin õppeassistent viimase aasta bakalaureusetudengitele mõeldud mänguteooria aines. Seal oli algul umbes 20 tudengit ja lõpus 15, kellest kolm-neli regulaarselt kodutöödes eelmise aasta lahendusi esitasid. Nimelt ei viitsinud professor igal aastal uusi koduülesandeid välja mõelda, vaid andis eelmise aasta omad. Nende jaoks olid eelmise aasta tudengitel lahendused olemas, kellelt antud aasta üliõpilased neid ilmselt küsimas käisid. Juhtisin professori tähelepanu korduvalt sellele, et mõnede inimeste lahendused on sõnasõnalt samad ja lisaks samad eelmise aasta koduülesannete lahendustega, mille professor mulle andis. Kaasa arvatud vead lahendustes.

Pidin ise iga kodutöö jaoks ühe ülesande kirjutama (võibolla olidki need kodutööd eelnevate aastate õppeassistentide ühistöö), ning nende küsimuste vastuseid tudengitel polnud. Minu küsimused olid professori nõudel oluliselt lihtsamad eelneva aasta ülesannetest, aga inimestel oli palju suuremaid raskusi minu lihtsate mängude lahendamisel kui keeruliste tõestuste väljamõtlemisel. Pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Kevadel 2011 olin üks seitsmest õppeassistendist sissejuhatavas mikroökonoomikas. Pidime kirjutama ja hindama kõik kodutööd ja eksamid, professori tegevus piirdus (viletsa, halvasti ettevalmistatud) loengupidamisega.

Eksam sissejuhatavas mikros oli väga pikk, materjale võis kasutada, aga omavahel suhelda ei tohtinud. Tudengitel oli kaks nädalat aega eksam kodus ära lahendada ja siis esitada. Professor pikendas veel tähtaega ja ütles meile, et me pärast tähtaega esitatud eksamid ka vastu võtaksime. Augusti lõpus 2011 saatis professor õppeassistentidele veel meili, et kes tahaks ühte hiljem esitatud eksamit hinnata (eksam oli mai alguses).

Kojuvõtueksam tekitab selge mahakirjutamisprobleemi, millest professor midagi kuulda ei tahtnud. Osad tudengid kaebasid majandusteaduskonna dekaanile ja ilmselt teistele ülikooli inimestele, et mahakirjutamine on selle eksami juures tõsine oht, aga see ei muutnud eksamit. Aines oli 215 inimest, nii et mingit kontrolli omavahelise suhtlemise üle või kõikide tudengite ausust polnud mõtet lootagi. Ma pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Odavaid ressursse raisatakse

Lisa kommentaar

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.

Näiline enese ülehindamine

Lisa kommentaar

Käitumisökonoomikas on palju artikleid kus kirjeldakse teoreetiliselt või mõõdetakse empiiriliselt enda ülehindamist väga paljudes olukordades. Enda võimete suhtes ollakse liigoptimistlikud nii autot juhtides, aktsiaturul investeerides kui nuputamisülesandeid lahendades.

Majandusteaduse kõige mõjukamas ajakirjas Econometrica aastal 2011 ilmunud Benoit ja Dubra artikkel juhib tähelepanu olulisele puudujäägile peaaegu kõigis enese ülehindamist mõõtvates empiirilistes artiklites. Neis töödes on tähelepanuta jäetud, et inimesed võivad saada signaale enda võimekuse kohta ja kohandada oma hinnangut oma võimetele vastavalt signaalidele üles- või allapoole. Kui halbade võimete kohta saadakse haruldasi halbu signaale, siis sellise signaali mittesaamine on teatud määral tõend heade võimete kohta. Kuna halvad signaalid on haruldased, siis enamik inimesi neid ei saa ning kohandab oma arvamust oma võimetest ülespoole. Võttes elanikkonnast juhusliku valimi, on seal palju inimesi, kes hindavad ennast (statistiliselt põhjendatult, mitte ebaratsionaalsetel psühholoogilistel põhjustel) paremaks keskmisest, kuna nad pole saanud vastupidist signaali. Valimis on vähe neid, kes on halva signaali saanud ja hindavad end keskmisest halvemaks. Kokkuvõttes näib, nagu oleks valimis tegu ennast süstemaatiliselt üle hindavate inimestega, kuigi tegelikult on kõik ratsionaalsed.

Benoit ja Dubra ei tõesta enese ülehindamise esinemist või mitteesinemist. Nad vaid juhivad tähelepanu, et siiamaani on seda valesti mõõdetud.

Mängud oma tulevase mina vastu

Lisa kommentaar

Majandusteaduses on juba üsna laialdane kirjandus kiusatuse ja enesekontrolli kohta. Üks võimalus seda modelleerida on mänguna lühiajalise ja pikaajalise mina vahel (Fudenberg ja Levine 2006). Lühiajaline mõtleb ainult tänasele päevale, pikaajaline tahab kasu kõigile tulevastele lühiajalistele minadele. Seega püüab pikaajaline mina kontrollida lühiajalist.

Näiteks hommikul poes mõtleb inimene, kas osta lisaks salatile maiustusi või mitte. Hommikune mina eelistaks kõige rohkem süüa õhtul salati ja ühe maiustuse, teisel kohal on salat üksi ja viimasel kohal kõik maiustused. Ta teab, et õhtul tekib tal kiusatus süüa kõik maiustused, ehk õhtune mina eelistab kõige rohkem kõiki maiustusi, teisel kohal on tal salat ja üks maiustus, ning viimasel kohal ainult salat. Teades, mida õhtune mina tegema hakkab, otsustab hommikune mina osta ainult salati, ehk valida enda seisukohast paremuselt teine ja õhtuse mina seisukohast halvim variant. Võttes õhtuselt minalt valikuvõimaluse, kontrollib hommikune mina tema käitumist.

Pikaajaline mina peab olema piisavalt ratsionaalne, et läbi mõelda lühiajaliste minade tulevased otsused ja neid enda otsustes arvestada. Kui pikaajaline mina usuks, et lühiajalistel on temaga samad eelistused, ei teeks ta enesekontrolliks midagi ja käitumine oleks ainult jada lühiajalise perspektiiviga otsuseid.

Moe mänguteoreetiline modelleerimine

Lisa kommentaar

Mitu majandusartiklit on pakkunud erinevaid seletusi moevoolude kujunemisele. Moodi defineeritakse kui kasutuid, kuid kulukaid muudatusi riietuses, tarbimises või käitumises. Tihti korduvad need muutused tsükliliselt.

Moemäng, kus osa populatsioonist püüab sarnaneda nendega, keda nad kohtavad, teine osa rahvastikust aga erineda, on kirjeldatud Matsuyama (1992) artiklis. Agendid kohtuvad mudelis juhuslikult valitud populatsiooni liikmetega. Kohtumisi on palju ja iga kohtumise järel otsustab agent oma käitumise järgmiseks kohtumiseks.

Koordinatsioonimäng sarnanejate või erinejate vahel on segamini kull-kiri mänguga sarnaneja ja erineja vahel. Täpsemalt kohandavad sarnanejad oma käitumist samaks enda kohatud inimeste käitumisega, erinejad aga erinevaks kohatud inimeste käitumisest. Kui kohtuvad kaks sarnanejat, on tegu koordinatsioonimänguga – mõlemad tahavad teha sama, mis teine, näiteks valida mõlemad sinise või mõlemad punase riietuse. Kui kohtuvad kaks erinejat, on samuti tegu koordinatsioonimänguga, sest mõlemad pooled soovivad sama lahendit – esimene peaks valima sinise ja teine punase, või vastupidi. Sarnaneja ja erineja kohtudes on mäng kull-kiri, kus üks pool tahab valida sama käitumise, mis teine, aga teine pool tahab valida esimesest erineva käitumise. Soovitud lahendid on täpselt vastupidised, ehk tegu on nullsumma mänguga.

Koordinatsioonimängus on kolm tasakaalu – mõlemad sarnanejad valivad punase, mõlemad valivad sinise või mõlemad juhuslikustavad punase ja sinise vahel. Sama kehtib erinejate puhul, ainult nemad tahavad valida (sinine, punane) või (punane, sinine) kombinatsiooni. Koordineeritud tasakaalud on evolutsiooniliselt stabiilsed, ehk kui alustatakse tasakaalust väljas, aga selle lähedal, siis liigub käitumine kohandumise tagajärjel tasakaalu. Segatasakaal on evolutsiooniliselt ebastabiilne, kuna kui üks pool valib rohkem punast, on ka teisel motivatsioon rohkem punast valida ja liigutakse ühe koordinatsioonitasakaalu suunas, mitte segatasakaalu poole tagasi.

Kull-kiri mängus on üks tasakaal, mis on segastrateegiates ehk mõlemad pooled juhuslikustavad oma käitumist. See on evolutsiooniliselt stabiilne.

Neid kahte mängu erinevates proportsioonides segades võib tulemuseks olla kas juhuslikustatud käitumine kogu populatsioonis, moetsüklid või sotsiaalne norm. Moetsüklite korral valivad kõik algul punase, siis üha rohkem sinist, siis jälle punast ja nii perioodilise kõikumisega lõpmatuseni. Sotsiaalse normi kujunedes valivad kõik sama käitumise, kas sinise või punase, olenevalt sellest, kumba algselt rohkem on (see võib olla juhuslik).

Rõivatootjate motiivi pidevalt uusi moode toota analüüsib Pesendorfer (1995).

Mitmekesisuse algoritm

Lisa kommentaar

USAs kuulen tihti kasutatavat sõna diversity, mis eesti tõlkes on mitmekesisus. Sisuliselt tähendab see rühma koosnemist erinevat päritolu inimestest. Sõna diversity on poliitiliselt laetud ja igal pool, kus seda mainitakse, soovitakse seda suurendada. Poliitilises tähenduses mõeldakse USAs mitmekesisuse all eri nahavärviga ameeriklaste kaasamist enamvähem võrdses osakaalus.

Mulle meeldiks rohkem mitmekesisus selle algses tähenduses, ehk mind sisaldava inimrühma koosnemist erineva taustaga inimestest (mitte ainult ameeriklaste). Üks põhjus on, et kui rühmas on palju sarnase taustaga inimesi, siis nad eralduvad ülejäänutest ja suhtlevad pigem omavahel (homofiilia). Lisaks on minust erineva taustaga inimesed huvitavamad (muude tegurite samaks jäädes).

Kui olen sattunud mitmekesisuse teemal vestlema, olen püüdnud seletada, mida ma mitmekesisuse sildi all näha tahaksin. Soovin inimrühma, kuhu kuulujad on võetud ühtlasest jaotusest üle maailma kultuuride, nahavärv pole minu jaoks oluline. Probleemiks on osutunud kultuuri defineerimine. Võib defineerida keele kaudu, aga siis peab selgitama, mis on keele ja murde vahe ning kuidas keeli üksteisest eristada. Pole selget piiri, millal lugeda lahknevad murded eri keelteks – mäletan kusagilt tsitaati, et keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik. Eesti keel on seega keel, võro kõne aga murre.

Leidsin, et edaspidiste vaidluste vältimiseks tuleks mitmekesisus defineerida algoritmi kaudu. Kui on vaja moodustada N inimesest koosnev rühm, siis mitmekesisuse maksimeerimiseks tuleb jagada Maa pind ruutkilomeetristeks tükkideks (kujult võimalikult ruudukujulised), seejärel valida asustatud tükkide hulgast ühtlase jaotuse järgi N. Siis valida igal valitud tükil elavate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Kui tahetakse piirata valikut mingi kriteeriumi alusel, näiteks valida ainult keskharidusega inimeste hulgast, siis tuleb maatüki valik teha nende hulgast, kus elab antud nõuet täitvaid inimesi. Seejärel igalt valitud tükilt võtta nõuet täitvate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Selleks, et mõõta rühma mitmekesisust, tuleb leida tõenäosus, et rühm on moodustatud antud algoritmi kasutades. See on pisut keeruline, aga põhimõtteliselt taandub Bayesi reeglile: (jaotuse tõenäosus tingimusel, et sellest jaotusest on võetud antud andmehulk) võrdub ((antud andmehulga saamise tõenäosus oletatavast jaotusest korda jaotuse tõenäosus) jagatud andmehulga saamise tõenäosusega).

Milleks on koolid ja trennid vajalikud

Lisa kommentaar

Inimesed võiksid ju ise lugeda õppematerjale, lahendada ülesandeid ja vaadata pärast vastused üle, nii et mis on koolide ülesanne? Samuti võiksid inimesed maksta ainult spordivarustuse ja ruumide rendi eest ja teha ise trenni, seega miks vajatakse treenerit ja spordiklubi?

Üks põhjus on inimeste laiskus, millest nad on ise teadlikud. Selle tõttu otsivad nad välist sundi, mis paneks neid tegema seda, mis lühiajaliselt on võibolla ebameeldiv, aga pikas perspektiivis kasulik. Ehk kooli astumine või spordiklubiga liitumine on pühendumisviis (commitment device), millega praegune mina sunnib oma tulevast mina tegema seda, mida praegune mina tahab, aga tulevane ei taha. Toimub mäng iseenda vastu.

Teine põhjus on, et õppija ise ei pruugi oma vigu märgata, nii et õpetaja või treener on kasulik, sest parandab vigu ja seletab õiget vastust või sporditehnikat. Tagasiside on vajalik edasiminekuks.

Kolmandaks pole inimene teadlik sellest, mida ta peaks õppima. Valimatu materjali lugemine või harjutuste tegemine võib olla väga ebaefektiivne viis valdkonda tundma õppida. Õpetaja või treener saab inimest vastavalt tema eesmärkidele suunata õigeid asju õppima, saab selgitada materjali, tehnikate või harjutuste õiget järjekorda. Probleem on õppurite teadmatuses – nad ei tea, mida nad ei tea. Nad teavad vaid, et on midagi, mida asjatundjad teavad ja algajad mitte, nii et asjatundja juurde minnakse teada saama, mis see on, millest teadlikud ei olda. Siis, kui on selge, mida ei teata ja peaks õppima, saab juba ise rohkem õppida.

Neljandaks on paljude inimestega kool või spordiklubi võimalus sidemete loomiseks oma valdkonna inimestega, võrgustikuga seostumiseks. Parimate ärikoolide üks põhilisi trumpe on, et seal õpib MBA-tudeng tundma tulevasi tippe ärimaailmas ja sellest on talle pärast tööl kasu.

Viiendaks tagab paljude tudengitega ülikool või suure liikmeskonnaga spordiklubi juurdepääsu ressurssidele. Õppematerjalide muretsemisel võivad olla suured mastaabisäästud, kui valdkonna tundmaõppimiseks peab kasutama mingit kallist vahendit, aga lühikest aega. Suur ülikool saab sisustada hea labori, kus siis iga tudeng saab paar tundi veeta. Ühe õppuri jaoks läheks see väga kalliks. Samuti saab spordiklubi ehitada tennise- või golfiväljaku, mida kõik liikmed kasutada võivad ja mis ühe inimese jaoks oleks väga kallis. Ülikooli või spordiklubisse võidakse astuda lihtsalt selleks, et saada juurdepääsu selle rajatistele, olgu selleks raamatukogu, labor või staadion.

Kuuendaks on sissesaamine prestiižsesse klubisse signaal sissesaaja kohta. Sel puhul töötab ülikool testimisasutusena, kus vastuvõtt ise on juba kvaliteeditunnus. Majandusteaduses kirjeldab seda Spence’i signaliseerimismudel, kus õppeasutus ise ei tõsta inimeste tootlikkust, aga targematel on sealt lihtsam läbi saada. Tööandjad väärtustavad õppeasutuse diplomit ainult sellepärast, et see aitab neil tootlikke töötajaid vähemtootlikest eristada.

Kvalifitseeritud õpetajaid või treenereid on vaja ainult teise ja kolmanda funktsiooni jaoks, mis võimaldab tööjaotusega asjatundjate aega kokku hoida.

Mille võrdsus?

Lisa kommentaar

Ühes oma raamatus esitas Amartya Sen huvitava küsimuse – kui räägitakse võrdsusest, siis mille võrdsusest? Inimesed on mitmemõõtmelised ja igal eluhetkel erinevad üksteisest paljudes mõõdetes. Kui võrdsustada nad ühes mõõtmes, näiteks anda kõigile võrdne võimalus algkooli pääseda, siis ebavõrdsustatakse nad paljudes teistes mõõtmetes, näiteks iga klassi lõpuhinnetes. Kui tahta võrdsustada ühe klassi lõpuhinded, ebavõrdsustatakse õpilastelt nõutav pingutus selles klassis, kuna mõnele on antud hinde saavutamine lihtne, teistele raske.

Võrdsus on väga poliitiline sõna, aga sellest rääkides (ilmselt teadlikult) seda kunagi ei defineerita. Inimestele meeldib kuulda sõna „võrdsus“, aga ei pruugi meeldida selle tegelik sisu, sest võrdsustamisel tõmmatakse osa inimesi allapoole, et upitada teisi ülespoole ja saada kõik kokku mingile keskmisele tasemele. Seepärast tahaksin ma iga kord võrdsusejuttu kuuldes teada, mille võrdsust mõeldakse ja kuidas seda saavutada plaanitakse

Majandusteaduses uuritakse samuti võrdsuse küsimust, tihti kontekstis, kui palju efektiivsust kaob, kui tahta saavutada teatud võrdsuse taset. Lihtsas üheperioodilises mudelis on võrdsus selge mõiste, aga dünaamilises mudelis on selle defineerimisega probleeme. Kuulsin RUD 2011 konverentsil ühe majandusteadlase esitluses järgmist näidet. Aisopose valmis rohutirtsust ja sipelgast kogub sipelgas suvel toitu, rohutirts mitte. Talvel sipelgas sööb, rohutirts nälgib. Valmi originaalversioonis laseb sipelgas rohutirtsul nälga surra (ei anna toitu, kui rohutirts sipelga maja juurde kerjama tuleb). Tänapäevases poliitkorrektses versioonis annab sipelgas osa oma toitu talvel rohutirtsule. Kumb otsus viib suuremale võrdsusele?

Kui nii rohutirtsul kui sipelgal on suvel kaks ühikut toitu, rohutirts sööb suvel kaks ja sipelgas ühe, siis talvel on rohutirtsul null, sipelgal üks ühik toitu. Kui sipelga toitu rohutirtsule mitte anda, on nad talvel ebavõrdsed. Kui sipelga toidust talvel pool rohutirtsule anda, on nad talvel võrdsed, aga suvel ebavõrdsed – nüüd on suve perspektiivist vaadates rohutirtsul 2,5 ja sipelgal 1,5 ühikut toitu. Seega võrdsustades putukad ühes mõõtmes, ebavõrdsustatakse nad teises.

USA ülikoolide vastuvõtupoliitika on näide võrdsustamisprobleemist mitmes mõõtmes. Ülikoolid tahavad võtta vastu kõige targemaid, aga anda ka iga ühiskonnarühma liikmetele sama tõenäosuse sissesaamiseks, et ülikoolis oleks eri nahavärvi või sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste osakaalud samad, mis ühiskonnas üldiselt. Vastuolu on selles, et aasialaste ja juutide keskmine standardiseeritud testi tulemus on märgatavalt kõrgem, kui valgetel. Valgete keskmine tulemus omakorda on kõrgem, kui mustadel. Kui võtta inimesi vastu ainult testitulemuse põhjal, muutuksid ülikoolid hiinalinnadeks.

Praegune vastuvõtupoliitika (millelt ülikoolid püüavad tähelepanu kõrvale juhtida) nõuab mustanahalistelt ülikooli pääsemiseks madalamat testitulemust, kui valgetelt, kes omakorda ei vaja nii kõrget tulemust, kui aasialased. Ametlikult ei saa nahavärvi põhjal eri nõudeid esitada, seega peab kasutama kõveramaid teid – ülikooli saamisel arvestatakse näiteks sporditulemusi, mis empiiriliselt vaadates annab valgetele ja mustadele eelise aasialaste ja juutide ees. Keeleoskuse nõuded annavad eelise ameeriklastele (vältides Aasia aasialaste vastuvõttu, aga mitte USAs kasvanud aasialaste). Vaesematele kandidaatidele vastuvõtul soodustuse tegemine annab eelise mustadele, kes USAs on keskmiselt vaesemad kui valged või aasialased.

Ülikoolid tasakaalustavad võrdsustamise kahes mõõtmes, nii et tegelikult pole võrdsust kummaski – mustade osakaal ülikoolis on oluliselt alla nende proportsiooni ühiskonnas ja eri inimrühmadele on sissesaamise nõuded erinevad.

Miks ühekülgsed dieedid võivad töötada

Lisa kommentaar

Olen kuulnud paljudest eri dieetidest, sealhulgas mitmest ühekülgsest, kus võib süüa ainult ühte toidugruppi. Kuulsaim neist on ilmselt Atkinsi dieet, kus piiratakse süsivesikute söömist.

Dieetide tegelikku efektiivsust ma ei tea, aga üks põhjus, miks ühekülgsed dieedid võivad töötada, on et kogu aeg samasuguse toidu söömine läheb tüütuks ja üksluiseks. Pikapeale ei maitse inimesele enam talle lubatud toiduvalikust miski, aga need on ainukesed toidud, mida ta süüa tohib, seega inimene ise vähendab oma söödavat kogust.

Kui söömine piiratud menüüst on piiramatus koguses lubatud, ei teki näljatunnet nagu toidukoguse vähendamisel. Pigem tekib liiga palju üksluist toitu süües vastikustunne söögi suhtes, mis dieedile kaasa aitab.

Miks mulle ei meeldi kirjandusklassika

Lisa kommentaar

Lühidalt: kuna olen seda varem näinud, on see igav.

Täpsemalt, mida tuntum on teos, seda tõenäolisemalt on hilisemad autorid seda jäljendanud ja edasi arendanud, seega seda suurem on tõenäosus, et ma olen midagi selle teose sarnast varem lugenud või näinud. Kui ma olen midagi selletaolist varem kohanud, on teos ise üsna igav lugeda – midagi uut ju pole.

Peaagu kõigi laiatarbefilmide süžeedes on elemente Shakespeare’i näidenditest, tema ideid kasutatakse isegi multifilmides ja seriaalides. Selleks hetkeks, kui ma esimest korda Shakespeare’i lugesin, olin ma tema teoste sisuga ise seda teadmata varem nii paljude allikate vahendusel tutvunud, et originaalteos oli täiesti ennustatav. Enda harimise mõttes võin ju klassikuid lugeda, aga lõbu pärast küll mitte, kuna mulle meeldib uus ja huvitav.

Kui klassiku mõtteid arendab edasi oskuslik hilisem autor, on tema tulemus parem, kui klassikul endal, sest hilisemal autoril on võimalik toetuda varasemale teadmisele selle kohta, mis on inimeste jaoks huvitav lugeda. Jäljendaja saab vältida originaali vigu, mis küll ei tähenda, et kõik jäljendajad seda teeksid – jäljendamine nõuab samuti oskust, lihtsalt mitte nii palju, kui uue idee peale tulemine.

Sisuliselt on kirjanduses võimalik teadusega sarnane hiiglaste õlgadel seismine. Kui teiste varasemast kogemusest õppida, saab väikese lisapingutusega absoluutskaalal parema tulemuse saavutada kui eelkäijatel. Loomulikult ei saavuta paremat tulemust kõik jäljendajad – mida andekam eelkäija, seda raskem on tema tasemeni jõuda.

Teadustöös kehtib sama klassika ebahuvitavuse printsiip – mida vanem artikkel, seda väiksema tõenäosusega ma seda loen, sest seda suurema tõenäosusega on olemas hilisem artikkel või õpik, mis seletab sama nähtust paremini või tõestab sama teoreemi lihtsamalt ja arusaadavamalt. Võin kuulsaid artikleid tsiteerida, aga see ei tähenda, et ma nad läbi loen. Kui mõni eelnev artikkel on teatud tulemuse puhul viidanud klassikale, siis viitan ma samuti selle tulemuse puhul samale klassikale, aga tulemust ennast loen sealt, kus seda kõige paremini esitatud on.