Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Lihaloomade jõusaal

Toiduks tarvitatavate loomade tailiha maksab rohkem kui pekk, seega on loomakasvatajatel huvi suurendada loomade lihasmassi protsenti ja vähendada rasva. Kehakulturistid püüavad endaga sama saavutada. Praegu põllumajandusloomad eriti trenni ei tee, sest see kulutaks energiat ja loomad vajaksid siis rohkem kulukat toitu, et tapakaaluni kasvada. Võibolla suurendaks loomade jõutrenn nende tailihasisaldust piisavalt, et suuremat toidukulu ära tasuda. Sead on koertega võrreldavalt intelligentsed, nii et neid saaks ilmselt õpetada omavahel köievedu tegema, millega koerad hea meelega end lõbustavad. Õnnelikumad loomad oleksid ka eetilisel ja suhtekorralduslikul põhjusel paremad. Vähem lõbusad trennid oleksid koorma vedamine nagu vanasti hobused või lauaplaadi alla pugemine ja laua seljaga üles tõstmine. Need vajaksid ka kulukamat trennivarustust kui köis.

Ühistranspordi täituvuse mõõtmine

Liinivõrgustiku planeerimiseks on hea teada kui täis bussid igas peatusevahes on. Tallinna bussides peab kaarti validaatori vastu piiksutama ainult sõidu alguses, mis jätab mõõtmata sõidu pikkuse. Austraalias peab kaardi registreerima nii sõidu alguses kui lõpus, et maksta sõidu pikkusele vastav summa, muidu võetakse maksimaalne tasu (lõpp-peatuseni). Alguse ja lõpu fikseerimine annab täpse täituvusinfo.

Isikuandmete kaitse tõttu on keeruline bussis olevate kaameratega täituvust hinnata. Õnneks on ka kaudsemaid viise iga peatusevahet läbivat reisijate hulka mõõta. Näiteks andurid, mis mõõdavad kui sügavale bussi vedrustus vajub, mille järgi saab hinnata bussi massi. Teades tühimassi, saab arvutada reisijate kogukaalu.

Teine variant on gaasipedaaliandur pluss kaamera, mis jälgib bussi armatuurlauda. Mootoripööretest või kiirusest ja kütuse hetkekulust saab tuletada kiirenduse ja mootori võimsuse, mis Newtoni teise seaduse kaudu annab massi. Mass omakorda täituvuse. Kiirendust saab ka GPS-seadme või aktseleromeetriga mõõta – need on nutitelefonis olemas. Kaamera samuti. Seega piisab kui igasse bussi paigaldada üks odav kasutatud nutitelefon vastava tarkvaraga, mis filmib armatuurlauda, mõõdab kiirendust ja võib ka andmed reaalajas mobiilivõrgu kaudu serverisse saata.

Piisavalt täpne aktseleromeeter bussi küljes suudab ka inimeste peale- ja mahaastumist mõõta, sest see kõigutab pisut bussi ja vajutab vedrustuse allapoole või laseb sel üles tõusta. Auto puhul tunneb ja näeb ka inimene selle vajumist sisseistuja raskuse tõttu, aga bussi vedrustus on jäigem, nii et silmaga või tagumikutundega on seda mõju raskem tajuda.

Grantide taotlemise mõistlikkusest

Granditaotluse täitmiseks kulub teadlasel teatud aeg, näiteks t tundi. Grandi saamise tõenäosus on p ja suurus g. See teadlane teeniks tööturul t tunniga mingi rahahulga, ütleme w*t (ehk tunnipalk on w). Kui teadlane panustaks selle raha kas hasartmängu või aktsiaturule võidutõenäosusega p ja sellele tõenäosusele vastava võidusummaga umbes w*t/p, siis kas võidusumma oleks suurem või väiksem kui g? Kui suurem, siis pole ratsionaalne granti taotleda, vaid tuleks raha teenida ja hasartmängida, et sama tõenäosusega suurem võit saada.

Tegelikkuses tuleks arvestada ka grantide maksustamist ülikooli poolt (korrutades g ühest väiksema numbriga) ja hasartmänguvõidu või investeerimistulu maksustamist riigi poolt (korrutades w*t/p peale makse kätte jääva tuluprotsendiga). Grandiraha kasutamisel on piirangud, näiteks sõltuvalt rahastajast ei tohi seda kasutada konverentsireisiks või arvutiostuks, aga investeerimistulul selliseid piiranguid pole, mis on veel üks argument töötamise ja investeerimise poolt.

Teadlaste edutamisel ja palkamisel annavad saadud grandid eelise, kuigi grandid on sisend, mitte väljund, nii et isegi kui töötamine oleks rahaliselt mõistlikum, võib karjäärimotiiv panna teadlase granti taotlema.

Mootorsport võib vahel keskkonnasõbralikum olla

Kitsalt vaadatuna on kasutamise ajal tavaline lainelaud keskkonnasõbralikum kui mootoriga surfilaud. Samuti jalgratas võrreldes elektrirattaga, aerupaat mootorpaadiga, lohelaud võrreldes masti otsas kaablite poolt tõmmatava veelauaga (wakeboard). Natuke laiemalt vaadates, valmistamiseks kulub ka mootoriga varustusele rohkem ressursse, mida näitab ka hind.

Kasutatava eluea poolest võib ükskõik kumb spordivahend parem olla – mootoriga või ilma. Rohkem osi ja keerukam ehitus annab mootoriga asjale rohkem võimalusi rikki minna, samas võib see kalliduse tõttu olla kvaliteetsema ehitusega ja mootor võib lubada raskemat ja robustsemat ehitust (mootorratta osad on paksemad kui jalgratta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga asjal lühem eluiga.

Transport võib samuti ükskõik kummal kallim olla – mootoriga asi on ilmselt raskem, aga vahel väiksem (minimootorratas vs jalgratas) ja vahel transpordib ennast ise kauguseni, kuhu ilma mootorita asi keskmise inimese kasutuses mitte (mootorratas maastikurajani, kuhu mägirattaga kodust ei sõideta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga meelelahutusvarustuse transport kallim.

Kui aga arvestada kogu kasutust kodust koduni, siis näiteks sobiva lainetuse või tuulega kohta minekuks kulub kütust, aega ja transpordivahendi amortisatsiooni. Mootoriga surfilauda või jetti võib saada kasutada kodule lähemal, mis hoiab reisikulu kokku. Mootorpaat töötab rohkemate ilmadega kui purjepaat, nii et võibolla ostetakse mootorpaadile lisaks vähem alternatiivset lõbustusvarustust. Pikemat aega kasutuskõlblikku varustust saab teistele laenata, mis vähendab nende vajadust ise osta, seega üldist tootmist ja tarbimist. Meelelahutusvarustusel on suur tippajanõudlus, kuna enamik inimesi puhkab samal ajal (suvi, jõulud, nädalavahetus), aga enamiku ajast seisab varustus jõude. Kui inimeste kasutushetked laiema aja peale jagada, saaksid paljud sama varustust tarvitada, mis vähendaks tagavaraks ostmist.

Mitmesuguse ilmaga sobitumiseks võib olla varustust vaja mitu komplekti, näiteks lohelaua lohe ja laua pindala peab nõrgema tuulega suurem olema. Mootoriga varustuse puhul võib piisata ühest komplektist.

Hind on tootmise ressursikulu osaliselt informatiivne mõõt – kas odavam on üks mootoriga komplekt või keskmine arv ilmast sõltuvaid komplekte? Samuti tuleks keskkonnakahju hindamiseks lisada transpordikulu kasutuskohta ja muu lõbustusvarustuse hind kui seda ilma tõttu tühjaks jääva puhkuseaja täitmiseks ostetakse. Tõenäoliselt on keskkonnasõbralikum see varustus või spordiala, mille kogu kasutamiskulu on väiksem. Selleks on enamasti ilma mootorita variant, aga vahel võib juhtuda ka vastupidi.

Hanede põllult peletamine

29.04.2021 Maa Elus kirjutas põllupidaja, kuidas ta maasturiga oma põllul ringi sõidab, et sealt hanesid peletada. Võibolla jääb mul midagi kahe silma vahele, aga see ei tundu mõistlik. Selle asemel võiks põllule lasta koera, kes suure rõõmuga hanesid taga ajaks. Koera kasutab näiteks Michiganis Traverse City Cherry Capitali lennujaam lindude peletamiseks. Tänapäeval saab kaelarihma külge panna raadiosaatja, mille abil koera üles leida kui ta ära kaduma peaks ja mille abil koerale käsklusi jagada. Selleks sobib odav kasutatud telefon positsioneerimisäpiga. Koeraomanikud käivad niikuinii koertega looduses jalutamas – võib paluda neil põllule tulla ja selle eest isegi natuke maksta. Igatahes odavam kui maasturiga põllul sõitmine.

Maasturi asemel võib kasutada puldist juhitavat mänguautot kui puldi raadiosignaal piisava ulatusega on. Või puldi kontrollsüsteemi abil juhitavat suuremat maapinnal liikuvat drooni, mis on kergem ja võtab vähem kütust kui maastur. Tekitab ka vähem pinnakahjustusi (roopaid, lömastatud taimi). Sellise võib programmeerida ka põllul juhusliku mustrina ringi sõitma nagu algelise robottolmuimeja või niiduki.

Lendavad droonid võib ka programmeerida põllu kohal tiirutama. Hanede hirmutamiseks peab ehk drooni kotkaks maskeerima.

Mudellennuk võtab sama lennukauguse jaoks vähem kütust kui helikopteri põhimõttel droon. Mudellennukiklubilt võib samuti põllule abi paluda ja neile selle eest maksta. Tänapäeval peaks ka mudellennuki juhtpulti saama programmeerida nii, et lennuk ühe ala kohal tiirleks. Kotkaks maskeerimine on lennuki puhul lihtsam kui drooni, kuna kuju on linnusarnasem.

Droonivastase õhutõrjesüsteemi sarnaselt on juba ehitatud linnupeletajaid, mis kaameraga põllult parve tuvastavad ja selle peale laseriga näitavad. Eestis arendab Marduk droonitõrjesüsteemi ja on ehk nõus seda lindude peal testima.

Isejuhtiva auto inimesele otsasõidu vältimine telefoni abil

Lisaks kaameratele ja lidarile võiksid isesõitvad autod jm robotid inimesi tuvastada ka mobiilisignaali kaudu näiteks GSM signaalileidjaga. Telefon on tõenäoliselt inimese küljes, olgu ta jalakäija või sõidukis, nii et telefonile otsasõitu peaks vältima. Mobiilisignaal on lihtsasti loetav – selle selgus on telefonitootjate üks põhieesmärk. Minu piiratud intenetiotsing andis tulemuseks, et telefon saadab pidevalt signaali ja sekundite jooksul selle tugevus tavaliselt eriti ei muutu (kui ei toimu kõne alustamist või lõpetamist, mobiilimasti vahetamist vm sündmust). Signaali tugevuse põhjal saab selle kaugust arvutada, tugevuse muutuse põhjal kauguse muutust. Seega saab inimesele lähenemist paar sekundit enne võimalikku kokkupõrget ennustada, mis võimaldab pidurdada.

Pikivahe eessõitva autoni on samuti korreleeritud selles olijate telefonide signaalide tugevusega.

Nõuandja, kel endal palju probleeme

Teise silmas pindu näed, enda silmas palki ei näe.” „Need, kes oskavad, teevad, need kes ei oska, õpetavad ja need, kes õpetada ka ei oska, töötavad välja õpetamismetoodika.” Sellised ütlused võivad psühholoogiliselt ja poliitökonoomiliselt vahel õiged olla, aga vahel on need valed.

Inimene, kel on endal palju lahendamata probleeme, võib ometi teisele tema probleemi kohta kasulikku nõu anda, isegi kui teisel on vähem probleeme. Näiteks nõuandjal tekivad probleemid nr 1-10, millest ta lahendab pooled: nr 1,3,5,7,9. Teisel tekivad probleemid 9-12, seega vähem kui esimesel isegi peale lahendamist. Nõuandja võib probleemi nr 9 lahendust teisele seletada. Teine võib vastutasuks leida ja seletada nr 10 lahendust.

Paljude probleemidega inimene võib olla parem nõuandja kui vähestega, eriti juhul kui ta on palju lahendanud ja tema probleemide arvukust põhjustab nende kiire juurde tekkimine, mitte aeglane lahendamine. Seevastu kui inimesel kuhjub palju probleeme, kuna ta pole hea lahendaja, siis ei pruugi ta eriti hea nõuandja olla.

Kui inimene ise probleemi lahendanud ei ole, vaid ainult teoretiseerib nagu mina siin kirjutades, siis kuidas võiks nõu saaja hinnata nõuandja kompetentsi ja pakutud lahenduse headust? Eeldame, et nõu saaja tahab nõu headust hinnata enne selle proovimist ja pole valdkonnas asjatundja. Saaja võib lugeda teaduskirjandust, selle lihtsamaid ülevaateartikleid või veel lihtsamaid õpikuid, aga see on aeganõudev ja mõnele üle jõu käiv. Kiirem, aga ebatäpsem hindamisviis on nõuandja tarkuse ja hariduse põhjal, eriti antud valdkonnas. Kui nõuandja CV on kättesaadav, võib sealt lugeda signaali tema kompetentsi kohta. Teine ebatäpne, kuid pisut informatiivne hindamisviis on vaadata nõuandja probleemide hulka – muude tegurite samaks jäädes on paremal probleemilahendajal vähem probleeme. Selles mõttes on „Mis sa teisi õpetad, vaata parem ennast!” statistiliselt õigesuunaline, kuigi üsna mürarikas otsustuskriteerium.