Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Miks palgad sama töö eest erinevad

Oletame, et põlevkivi on füüsikalistel põhjustel (kütteväärtus, saastavus) poole vähem väärt kui kivisüsi ja lisaks on põlevkivi vähemalt sama raske kaevandada. Ühes riigis leidub ainult põlevkivi, teises ainult kivisütt. Kaevur suudab mõlemas riigis sama tehnikaga samade liigutustega ajaühikus sama koguse kaevandada. Lihtsuse mõttes eeldame, et kaevurid omavad seda ettevõtet, kus töötavad ja puudub tööjõu ja kapitali liikumine riikide vahel, aga kaubad nagu põlevkivi ja kivisüsi on piiranguteta kaubeldavad. Põlevkiviriigis saab kaevur poole vähem palka kui kivisöeriigis, kuigi teeb võibolla isegi raskemat tööd. Põhjus lihtne: ta loob poole vähem väärtust.

Mõtteline eksperiment, kas töötasu peaks sõltuma töö raskusest või tulemusest (kasulikkusest teistele): üks inimene kaevab kraavi ja ajab selle jälle täis, rassides nii päevast päeva, aga kasu pole sellest kilplasetööst kellelegi. Kas talle peaks palka maksma? Kas maksaksid seda oma (maksu)rahast? Teine inimene on geenius, kes naudib inimkonnale kasulike avastuste tegemist ja oma leiutiste laialijagamist. Kas peaks ta nullpalgaga nälga jätma, kuna töö on talle hobi ja ta teeks seda ka tasuta?

Kui bussijuht põlevkiviriigis veab tööle põlevkivikaevurit ja teine bussijuht kivisöeriigis kivisöekaevurit, tehes täpselt sama tööd sama marki bussiga, säästes kaevuri aega samas mahus, siis on põlevkiviriigi bussijuhi töö poole vähem väärt kui kivisöeriigi oma, sest lisaaeg, mida bussijuht kaevurile pakub, kulub vastavalt kas põlevkivi või kivisöe kaevandamiseks. Kaevandatud ühikuid on sama palju, aga kivisöe väärtus on poole väiksem, seega säästetud töötund on poole vähem väärt. Seega saab ka bussijuht põlevkiviriigis poole vähem palka, mitte ainult kaevur.

Kui arst põlevkiviriigis ja teine kivisöeriigis ravib vastavalt kohalikku bussijuhti, võimaldades tal haigusest päev varem tööle naasta, siis põlevkiviriigi arst säästab oma bussijuhile sama palju aega kui kivisöeriigi arst sealsele bussijuhile, aga see aeg on poole vähem väärt, sest põlevkiviriigi bussijuht kasutab seda põlevkivikaevuri aja säästmiseks, mis on poole vähem väärt kui kivisöekaevuri aeg. Seetõttu saab põlevkiviriigis ka arst poole vähem palka kui arst kivisöeriigis.

Jätkates seda ahelat, kui IT spetsialist automatiseerib sama ravibürokraatia mõlemas riigis, säästes sellega tunni kohaliku arsti aega, siis on see automatiseerimine põlevkiviriigis poole vähem väärt, sest arsti aeg on seal poole odavam. Nii saab IT spetsialist põlevkiviriigis sama programmi eest poole vähem raha, sest selle koodi väärtus on poole väiksem. Väärtus tuletatakse kaudselt põlevkivi väärtusest mööda ülaltoodud ajasäästuahelat.

Loodusressurss võib olla ka puhas selge õhk ja kõrged mäed. Astronoomid näevad sama varustuse ja tööga Tšiilis palju selgemalt ilmaruumi kui saastatud, vihmases ja pilvises Bangladeshis, seega on Tšiili astronoomide avastuskiirus suurem. Tootlikuma töö eest maksab turg neile vastavalt suuremat palka. Ilusa looduse külastamise eest maksavad ka turistid rohkem kui prügistatud jäätmaa.

Ressurss, millest palgavahe alguse saab, ei pea olema loodusvara, vaid võib puhtalt vaimne olla. Kui ühe riigi teadlased ja insenerid on ajaloolis-kultuurilistel põhjustel haritumad, seega toodavad samas ajavahemikus sama varustuse ja pingutusega rohkem uusi lahendusi, muutes inimkonna tööd kiiremini efektiivsemaks, siis on nende palk ka vastavalt kõrgem kui need lahendused rahvusvaheliselt kaubeldavad on. Targema riigi kokk, kes neid teadustöötajaid toidab, aitab siis rohkem inimkonna arengule kaasa kui nõrgema haridustasemega riigi teadlaste ja inseneride toitlustaja.

Väärtuslikuks rahvusvaraks on ka selline ühiskonnakorraldus, mis paneb inimesed ühisema eesmärgi suunas töötama. Korruptsioon on koordinatsioonimäng. Kui seadusetus riigis kulutavad kaks naabrit aega üksteiselt varastamisele või omandi üle kaklemisele, seaduskuulekas riigis aga on omandiõigused tagatud ja sealne naabripaar teeb hoopis inimkonnale kasulikku tööd, siis saavad seaduskuuleka riigi naabrid mõlemad kõrgemat palka kui seadusetu riigi omad. Nende aega säästev kuller loob siis omakorda rohkem väärtust ja saab vastavalt rohkem palka. Usaldus lubab neil asju ühiselt osta ja vaheldumisi kasutada, seega kulub sama töö tegemiseks vähem ressursse.

Seadusetu riigi inimeste vaimujõud kulub enamjaolt isikliku turvalisuse pärast muretsemisele, kodu kindluseks ehitamisele, seljatagust kaitsva korruptsioonivõrgustiku loomisele ja selle kaudu rikkuse teistelt varastamisele ja säilitamisele, mitte rahvusvaheliselt kaubeldavate leiutiste tootmisele nagu seaduskuuleka riigi teadmismajanduses. Tänapäeval on enamiku riikide rikkusevahed seletatavad põhiliselt nende institutsioonide ja ühiskonnakorraldusega, sest loodusressursside vahe on isegi arengumaade kasuks ja suurema osa lisandväärtusest loob teenindussektor, mis põhineb koostööl ja haridusel.

Targad otsused loovad tulevase ressursi, millest sissetulekuerinevus hargnema hakkab. Üks riik investeerib maksumaksja raha rahva arvutialasesse haridusse, teine maanteede laiendamisse. Tulevikumajandus põhineb arvutitel, mitte asfaldil. Seega loob arvutiriigi elanike inimkapital tulevikus rohkem väärtust kui asfaldiriigi teed, millel sõitjaid vähe, sest internetipõhine kaugtöö, asjade kohalik 3D printimine ja lendavad kaubadroonid vähendavad sõidu- ja veoautode kasutusvajadust. Vastavalt saavad arvutiriigi elanikud ka tulevikus kõrgemat palka kui asfaldiriigi omad.

Piiride avanemisel tööjõu liikumisele hakkab konkurents palgaerinevusi tasandama, sest põlevkivikaevur võib pakkuda oma teeneid kivisöe kaevandamisel, milles ta on pea sama edukas kui kivisöekaevur. Selle eest võib ta küsida ligi kivisöekaevuri palka, peaaegu kaks korda kõrgemat kui põlevkivisektoris makstakse. Samuti teda vedav bussijuht, kes võib sama hästi vedada põlevkivikaevureid kui kivisöekaevureid. Seetõttu saab ligi kaks korda suuremat palka küsida ka arst, kes suudab sama hästi ravida nii põlevkivikaevureid vedavat bussijuhti kui kivisöekaevurite transportijat.

Arvulise väljenduse poolt

Lisa kommentaar

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire interneti” lubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Registratuuris aja automaatne varasemaks muutmine

Lisa kommentaar

Igasuguses registreerimis- ja broneerimissüsteemis võiks saada tellida endale automaatse teavituse e-kirja või SMSi teel kui vabaneb varasem aeg samaks kohtumiseks. Näiteks digiregistratuur.ee ja veebiregistratuur.ee keskkondades sama arsti juurde. See kiirendaks ravile pääsemist ja aitaks vältida tühja ooteaega tervishoiutöötajatel.

Sõidueksamiaegade jaoks on sarnane süsteem tehtud: eksamiajad.ee, kust saab osta teavitusi vabanenud aegade kohta. See kolmanda osapoole rakendus teenib raha Transpordiameti ebaefektiivse järjekorrasüsteemi osaliselt turumajandusele üleviimiselt.

Edasiarendus oleks varasemaks ajaks automaatne ümberregistreerimine kui külastaja on süsteemis aega broneerides pannud kirja vahemikud, mis talle sobivad, sarnaselt Doodle kohtumiste kokkuleppimissüsteemiga. Niipea kui aeg sobivas vahemikus vabaneb, peaks süsteem lisama sinna ootel oleva isiku ja teda teavitama. Tema hilisem aeg omakorda vabaneb kellelegi teisele. Inimene peaks saama ka lisada, millist aega ta eelistab kui korraga vabaneb mitu aega, ehk peaks saama avaldada oma eelistusjärjestuse.

Veel samm edasi on siduda ajaplaneerimissüsteem kalendriprogrammiga nagu Google Calendar, nii et kui inimene muudab oma kalendris vabu aegu, siis muutuvad ka igas broneerimissüsteemis sobivaks märgitud ajad, mida inimene on soovinud endale saada kui keegi teine tühistab. Ka teiste inimeste kalendrid, kellega on kohtumisi kokku lepitud, on sellised ajaplaneerimissüsteemid. Kalendrid võivad omavahel suheldes omanikele parima kohtumisaja kokku leppida nagu vanasti sekretärid.

Õuejõusaali varustuse varastamisvastane kaitse

Lisa kommentaar

Välijõusaalide varustus on peaaegu kasutu ja ma pole peaaegu kunagi näinud kedagi neid kasutamas. Kui, siis prooviks või nalja pärast. Varustus pole kohandatav kasutaja pikkusele ega jõule. Masinad on ka kallid ja iga masinaga on tehtav vaid üks harjutus või väike arv. Parem oleks õuejõusaali varustuseks valida tavalised kangid, hantlid ja sangpommid, millega saab teha paljusid erinevaid harjutusi, mille raskust saab kohandada ja mis on trenažööridest odavamad.

Hantlite ja kangide puuduseks on nende lihtne varastatavus. Teisejärgulisena (ja mida juhtub tihti jõusaalides) ka kaastreenijaid takistav vedelema jätmine ja raskuste kangi peale jätmine, mis kangi kõveraks painutab. Varastamise vastu aitaks see, kui kangi otsad pika lõdva ketiga maa külge kinnitada. Kettad saab kangilt keti peale lükata või ketilt kangile, et raskust kohandada. Ketid peaksid olema piisavalt pikad ja lõdvad, et mitte takistada tõstmist.

Samuti saab ketiga mingi ankrupunkti külge panna hantlid ja sangpommid. Ringikujulised kummilindid võib posti külge lukustada, aga vargad saavad need lahti lõigata ja need on siis vargale teatud määral kasutatavad. Muidugi saab ka ketaslõikuri või keevitusaparaadiga ketid lahti lõigata, et hantleid ja kange varastada, aga see nõuab planeerimist ja ettevalmistust. Loodetavasti pole lõikamine varaste vaeva väärt, eriti kui raskused on tehtud raudbetoonist, mis on odavam kui jõusaalivarustuseks tavaliselt kasutatav teras.

Ruumipuudus pole välijõusaalis nii suur kui siseruumis, seega võivad raskused olla mahult suuremad ja mitte nii tihedalt üksteise kõrvale või otsa ladustatavad nagu jõusaalikettad. Kang võib olla pikem, et selle otstesse ketaste asemel betoonplokid mahuksid.

Kallimad varastamisvastased lahendused on turvakaamerad ja varustuse sisse ehitatud GPS-jälgijad nagu need, mida rendisähkude asukoha jälgimiseks kasutatakse.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Lisa kommentaar

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Lisa kommentaar

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Telefoni laadija- ja kõrvaklapiaugu tööle saamine

Lisa kommentaar

Nutitelefoniga oli probleem, et laadija ots ei püsinud telefonis selle jaoks mõeldud augus. Seetõttu laadija ka ei laadinud. Proovisin laadijaotsa kleeplindiga laadimise ajaks telefoni külge kinnitada. Ostsin mitu erinevat laadimiskaablit ja kõigiga oli sama probleem. Vaatasin internetist, et vaja telefonil laadimisauk tolmust puhastada. Puhastasin mitu korda õrnalt traadiotsaga, puhusin sisse, imesin tolmuimejaga, aga miski ei aidanud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kraapisin nõelaga hästi tugevasti, surudes nõela laadimisaugu põhja ja külgede vastu. Mu loogika oli, et kui midagi lähebki katki, siis pole sellest erilist lisakahju, sest nagunii on telefon laadimata kasutuskõlbmatu. Selle tugeva kraapimisega tuli laadimisaugust mitu tolmutroppi välja. Täitsa uskumatu kui palju tolmu sinna mahtus. Taskus kandes oli ilmselt laadimisauku riidepudi sattunud ja laadijaotsaga olin iga päev tolmu augu põhja kokku pressinud. Pärast sügavpuhastamist läks laadija ilusti auku ja püsis seal, laadides ilusti. See oli mitu kuud tagasi.

Kõrvaklappide auk mu telefonil ka ei töötanud kohe kasutatuna ostmisest peale. Arvasin, et kasutatud telefoni viga. Kuna ma telefoniga peaaegu kunagi kõrvaklappe ei vajanud, siis leppisin selle puudujäägiga. Nüüd tuli mõte, et äkki kõrvaklappide auk on ka tolmu täis. Kraapisin siis terasest kirjaklambri otsaga kõvasti põhja ja külgi ja tuligi mitu troppi tolmu välja. Nüüd läheb kõrvaklapijuhe auku lõpuni sisse ja kõrvaklapid töötavad. Huvitav, et ma varem selle lahenduse peale ei tulnud, näiteks telefoni laadimisauku puhastades.

Kaabli panek metsa maapinnale

Lisa kommentaar

Maapiirkondades võib olla odavam internetikaabel helikopterilt üle puulatvade laotada või ATVga läbi metsa vedada seda maapinnale jättes kui kraavi kaevata. Kui kaabel katki läheb, saab samamoodi maapinnale uue paigaldada. Plastümbrisega kaabel on mittemehaanilistele kahjustustele (vesi, päike, temperatuurikõikumised, mullamikroobid) üsna vastupidav. Mehaanilisi vigastajaid on metsas hõredalt: sõralised võivad peale astuda või oks kukkuda. Närilistele ei tohiks plastümbris huvi pakkuda, aga igaks juhuks võib selle kibeda keskkonnale ohutu ainega üle värvida. Peaks vältima kaabli läbi lohkude paigaldamist, sest jäätuv vesi võib kaabli katki pigistada.

Kilomeeter kahekiulist fiiberoptilist õue sobivat kaablit maksab hulgi ostes 300 eurot. Sarnase hinnaga 300 Eur/km on koaksiaalne vaskkaabel. Käsitsi kraavikaevamine maksab 15 m pikkuse 1,6 m sügavuse eest 350-900 eurot, 40 m pikkuse 0,7 m sügavuse eest 260-550 eurot. Kaevetraktori töötunni hind on 40-50 eurot. Ekskavaator kaevab 100 m^3 umbes nelja tunniga, teises allikas umbes 250 m^3 päevas, aga metsas on sellega keeruline ligi pääseda, juured aeglustavad kaevamist ja läbikaevatud juurtega puud kukuvad teiste peale, vähendades metsa väärtust. Hinnanguliselt võrdub 4 m kraavi 1 m^3 pinnasega, nii et ekskavaator kaevab 800 m päevas, mis maksab 400 eurot. Kui diskontomäär on null ja kraavi matmine pikendab kaabli eluea rohkem kui 2,33 kordseks, siis on kraavil mõtet, muidu intressivabas majandusolukorras mitte. Arvutus: iga 2,33 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel 400 Eur/km kraavis, ehk 700/2,33 Eur/km/ajaühik, vs iga 1 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel maapinnal ehk 300/1 Eur/km/ajaühik.

Tegelik projekti diskontomäär peaks arvestama ka kaablipõhise teabeedastuse asendumist tulevikus muu sidepidamisviisiga (kaabli moraalset vananemist). Diskonteerides näiteks 10% aastas, on iga-aastane rahavoog R väärt 10 korda rohkem kui ühekordne rahasumma R. Ehk kui algne investeering korrutada kümnega, peaks vastupidavus lõpmatuks muutuma, et suurem investeering ära tasuks. Kui algne investeering korrutada 2,33ga, siis peab kaabel mattes vastu pidama 2,52 korda kauem kui maapinnal, et matmine ära tasuks.

Arvutus: Oletame, et kraav pikendab kaabli eluiga f kordseks. Diskontotegur on d>0, d<1. Kogukulu on kraaviga väiksem siis kui Sum_{i=0}^{\infty}(2,33*d^(f*i))<Sum_{i=0}^{\infty}(1*d^i) ehk kui 2,33/(1-d^f)<1/(1-d) ehk kui 2,33-2,33*d<1-d^f ehk kui d^f<2,33*d-1,33 kui f>ln(2,33*d-1,33)/ln(d).

Diskontotegur d aastas on üldiselt suurem kui 1,33/2,33, nii et ln(2,33*d-1,33)/ln(d)>0 on reaalarv. Kui d=0.9, siis ln(2,33*d-1,33)/ln(d) on umbes 2,52.

Kui kraavi saab ekskavaatoriga kaevata, siis tundub kogukulu väiksem kaablit mattes, sest selle eluiga pikeneb ilmselt rohkem kui 2,52 korda. Kui aga peaks kaevama käsitsi, siis see maksaks suurusjärgus 10000 Eur/km, metsas isegi rohkem. Sel juhul on kogukulu kaablit maapinnale paigaldades vähemalt kümme korda väiksem kui mattes, isegi kui maetud kaabel lõpmatult kestaks ja vaid moraalselt vananeks.

Fiiberoptiline kaabel peaks kestma 40 aastat, teise allika kohaselt maetuna 28 aastat. Valguskaablit on kaua paigaldatud elektripostidele, et vältida kõige tõenäolisemat kaablikahju põhjust, milleks on kaevetööd. Kui kaabel maapinnal 10-15 aastat vastu peab, siis on mõttekam see maha vedelema jätta kui kraavi matta. Postidele paigaldamisel on probleemiks lume ja jää raskus, mis võib kaabli katki tõmmata, aga maapinnal tõmmet eriti kartma ei pea, ainult läbi lombi minekul jäätumise külgsurvet.

Puu aastarõngaste loendamine masinnägemisega

Lisa kommentaar

Mitmel teadusalal kasutatakse puude aastaringide andmeid. Näiteks ajaloolise metsakasvu ja keskkonnatingimuste (temperatuur, sademed) mõõtmiseks. Praegustes maailmatasemel uuringutes kasutatakse paarikümnest kohast maailmas käsitsi loendatud aastarõngaid. Seda andmehulka saaks väikese kuluga oluliselt suurendada, loendades raie käigus masinnägemisega ringe kõigilt kändudelt. Tuleb vaid igast kännust foto teha ja andmebaasi üles laadida. Metsalangetajad võivad seda teha oma telefoniga, aga lihtsam oleks, kui harvesteri või mootorsae küljes olev kaamera automaatselt kändu pildistab ja wifi piirkonda jõudes pildid üles laadib. Kui metsas andmeside on, võib ka kohe pildistamise järgselt laadida.

Praktilisest vaatepunktist oleks lihtsaim harvesteri käpa külge kaamera monteerida, mis aktiveerub käpa liigutamisel või saeheli või -vibratsiooni peale, leiab automaatselt maastikult värske kännu (nagu näotuvastus nutitelefonides), fokusseerib, teeb foto ja laadib üles kas wifi levialasse jõudes või andmeside kaudu. Probleemiks on, et kaamera saab poriseks, läheb kuhugi vastu ja katki või teeb vihm selle uduseks. Kaamera mittetöötamise saaks automaatselt tuvastada (kui pilti ei näita, siis on midagi viga) ja sellest teavitada näiteks harvesteri juhti, et ta läätse puhtaks pühiks või kaamera parandusse viiks.

Kaamera saaks ka mootorsaega töötaja kiivri külge monteerida ja samuti automaatselt aktiveerida saehääle lõppemise või puu pikaliprantsatamise ragina peale. Idee on sarnane politseinike kehakaamera või püstolikaameraga, mis tulirelvalasu peale aktiveerub.

Eesti Digiregistratuuri järgi kohaletuleku ennustamine

Lisa kommentaar

Raviasutuse broneerimis- ja vastuvõtusüsteem võiks Digiregistratuuri automaatselt kirja panna, kas patsient tuli kokkulepitud ajal kohale ja kas hilines. Nende andmete põhjal saaks ennustada iga inimese kohaletulekut, mis võimaldab raviasutusel aega paremini planeerida. Esialgu kui andmeid vähe, oleks ennustus inimrühmade kohta. Näiteks, et keskmine patsient tuleb tõenäosusega x, pensioniealised tõenäosusega y, naised tõenäosusega z.

Ajaplaneerimise osas võib panna väiksema tõenäosusega saabuvad patsiendid päeva lõppu või lõunaajale, nii et nende mitteilmumise korral saavad meditsiinitöötajad varem koju minna või pikema lõuna. Samuti võib madala tõenäosusega kohale tulevaid patsiente rohkem ühele päevale panna (väiksemate ajavahedega), sest tõenäosus, et vähemalt üks neist ei tule, on kokkuvõttes suur, ja selle arvelt pikeneb teiste jaoks saada olev aeg.

Pidevalt hilinevale patsiendile võib pakkuda tegelikult vaba olevast varasemat aega, et neutraliseerida tema hilinemine. Näiteks kui inimene üldiselt 10 minutit hilineb ja arst on vaba kell 11, siis pakkuda sellele inimesele aega 10:50, muidugi talle teatamata, et arst tegelikult kell 11 vabaneb. See inimene tõenäoliselt hilineb nagu alati ja jõuabki kella 11ks nagu arstile kõige paremini sobib. Arstil on siis vähem tühja ootamist ja hilisemad patsiendid saab loodetavasti õigel ajal vastu võtta, mitte hilinejale kuluva aja võrra hiljem. Kokku säästab broneeringute kohandamine patsientide hilinemiskäitumisega paljude inimeste aega.

Sama efektiivsustõus on võimalik kõigis järjekorra- ja broneerimissüsteemides. Lisaks parandab mitme valdkonna hilinemisandmete ühendamine süsteemi ennustusvõimet, sest inimene, kes hilineb tihti üht tüüpi kokkusaamistele, hilineb tõenäoliselt ka teistele. Kes ei pea kinni arstiaegadest, see ilmselt ka töökoosolekutest ja sõpradega kohtumistest, võib kasutamata jätta üritusepileti jne. Kui ta esimest korda arstiaja kinni paneb, siis pole varasemaid arstivisiite, mille põhjal ta hilinemiskäitumist ennustada, küll aga võib olla palju muid sündmusi, mis on tema kohta informatiivsed.

Pole vaja keskset broneeringusüsteemi ja andmebaasi inimeste hilinemise kohta – piisab sotsiaalvõrgustikust ja telefonide lähedusandmetest, mida kasutab näiteks bluetoothi-põhine Hoia äpp. Sõprade telefonid registreerivad, millal tuttava telefon nende lähedusse saabus, võrdlevad seda kalendriäpis kokku lepitud kohtumisajaga ja salvestavad automaatselt, kas see tuttav tuli kokkulepitud kohtumisele ja millise hilinemisega. Igaüks saab enda sõprade kohta salvestatud andmete põhjal nende saabumise tõenäosust ja aega ennustada. See aitab üritusi planeerida ja inimese üldist usaldusväärsust hinnata. Kes tihti hilineb, võib ka muid lubadusi harvem pidada – ei tasu ehk talle raha laenata.