Sildiarhiiv: tõelisus ja näilisus

Seltskonnaajakirjanduse äriidee

Seltskonnaajakirjandus kajastab kuulsuste eraelu, ja mida suurem skandaal või olulisem elusündmus (sünd, surm, abielu, lahutus) toimub, seda kasumlikum meediale. Seega on seltskonnaajakirjanikul motivatsioon pakkuda kuulsustele raha elusündmuste korraldamise ja neist ajakirjanikule esimesena teatamise eest (eksklusiivintervjuu). Sündi ja surma on raske teeselda, aga raha eest rasket haigust või tüli matkida või “räpaseid saladusi” leiutada ja avaldada pole keeruline. Adopteerida, abielluda või lahutada saab ebasiirastel põhjustel samuti.
Tavaline inimene kõhkleks raha eest fiktiivabiellu astumise või võltslahutuse puhul, aga kuulsused on tihti näitlejad ja kui juba korduvalt raha eest riided seljast heitnud, siis ehk ei häbene muudki. Kui neile seda skandaali või elusündmuse kunstliku tekitamise plaani õigesti müüa, näiteks tõsieluseebiooperi nime all, ja piisavalt raha pakkuda, siis peaksid nad nõustuma.
Teave kajastatava skandaali ebatõesuse kohta saab meediatarbijatele lekkida ainult ajakirjanikult või kuulsuselt endalt. Kui neil on plaan palju selliseid sündmusi korraldada ja neid meedias kajastada, siis püüavad nad võltsimist vaka all hoida, et tulevast tulu mitte kaotada. Ainult ühe skandaali puhul tekib motivatsioon lekitada, et tekitada veel teine skandaal (sündmuse võltsimise üle) ja sellelt omakorda teenida.

Akendest

Tänapäevastesse hoonetesse võiks akende asemel panna ekraanid, mis näitavad hoone välisküljele paigutatud kaamerate pilti. See hoiaks kokku küttekulusid (või konditsioneerikulusid, olenevalt ilmast). Ekraanide kvaliteet on juba nii kõrge, et inimsilm ei suuda ekraanipilti aknavaatest eristada. Ja keldrikorruste elanikele saab ekraaniga pakkuda ülakorruse vaadet.
Kui viia inimene ruumi, kus seinal on aknaks maskeeritud ekraan, siis tema võimalused neid eristada on “akent” lahti teha püüdes või liikudes akna ühelt küljelt teisele ja vaadates, kas aknast paistvad asjad liiguvad kolmemõõtmelisele ruumile kohaselt. Kõrghoonete aknad on juba praegu tehtud avamatuks, et keegi neist midagi välja ei viskaks ja allkõndijat ei tapaks. Kolmemõõtmelise ruumi illusiooni saab tekitada, pannes akna juurde väikese kaamera, mis jälgib inimese silmade asukohta ruumis ja programmeerides ekraani vastavalt vaataja asukohale pilti muutma. See töötab küll ainult ühe inimese jaoks ruumis – teistele tundub pildimuutus imelik. Kui leiutatakse ekraan, mis suudab eri suundades eri pilti näidata, siis on ka see probleem lahendatud.
Päevavalgus pidavat olema tervisele kasulik, mis on üks argument akende poolt. Praegune enamiku siseruumide valgustus on päevavalgusest oluliselt tuhmim ja erineva värvitooniga. Aga LED lampide abil on võimalik ruumi päikesest eredamalt valgustada, ja valgusfiltrite abil ka sama värvitooniga.
Võimalik vastuväide akende lampide ja ekraanidega asendamisele on, et elektrikatkestuse korral pole siis üldse valgust. Aga selleks puhuks on patareidega või näiteks raputamisest energiat saavad taskulambid, või lihtsalt tagavarageneraator hoones.
Naljaga pooleks võib öelda, et USAs on aknad juba ekraanidega asendatud, nagu järgnevalt pildilt näha.
Inimesed eelistavad selgelt passida telekat, mitte aknast avanevat vaadet.

Seaduse muudatustega saboteerimine

Vastaserakonna pakutud seaduseelnõule võidakse pakkuda selliseid muudatusi, mis seaduse ebaefektiivseks teevad. Näiteks erandid ja sunnimehhanismi puudumine, mis lasevad inimestel seadusest lihtsasti mööda hiilida. Eesmärgiks on pärast seaduse vastuvõtmist näidata, et seadus ei tööta, ja sellest mugavasti järeldada, et seaduse peaks tagasi võtma, selle välja pakkunud erakond on rumal ja sellesarnaseid seadusi peaks edaspidi vältima. Nii lastakse põhja mitte ainult praegune seadus, vaid ka tulevased samasuunalised seadused.
On ka teisi põhjusi muudatusettepanekuid teha. Seaduse vastuvõtu aeglustamine muudatuste laviiniga on ka Eesti poliitikas tuntud tehnika. Võidakse proovida ka lihtsalt seadust nõrgestada aukude tekitamise ja kontrolli ja karistuste vähendamisega, mõtlemata eelmises lõigus kirjeldatud strateegilisele tagajärjele. Lõpuks esineb ka heatahtlikke muudatusi, millega soovitakse seadust paremaks teha.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.

Esimene samm teaduse tegemisel

Richard Feynmani kohaselt (http://neurotheory.columbia.edu/~ken/cargo_cult.html) on esimene samm teaduse tegemisel mitte petta ennast. Enesepettus tekib näiteks siis, kui uurija soovib saada mingit tulemust (uudset, hästimüüvat) ja tõlgendab andmeid sellele tulemusele soodsalt. Paneb rõhku kooskõlalistele andmetele ja ignoreerib vastuolulisi.
Enesepettuse vältimiseks tuleks katse plaan enne katset üles kirjutada (ja võibolla ka avalikku katsete andmebaasi lisada) ja siis seda plaani järgida. Plaan peaks kirjeldama katset nii, et teised suudaksid ainult plaani kasutades seda katset korrata. Lisaks peaks plaan paika panema tulemuste tõlgendamise juhise. Ehk milliste andmete korral lugeda üks vastus statistiliselt tõenäolisemaks, milliste korral teine. Muidu hakatakse pärast andmete kogumist katse kriteeriume muutma stiilis “see mõõtmistulemus on ebanormaalne, jätame selle andmetest välja”. Väljajättu esineb muidugi sagedamini eelarvamust kummutavate andmete puhul.
Kui seda teaduslikku meetodit rakendada inimeste hindamisel, siis läheb elu raskeks neil, kes pidevalt andeks paluvad ja siis uue sigaduse korraldavad. Andeksandjad mõtlevad ilmselt sagedasti: “Ega ta enam ei tee. Anname talle veel ühe võimaluse.” Kui viimane võimalus oleks tõepoolest üks ja ainus, poleks kahju kuigi suur, aga tegelikkuses kipub neid viimaseid võimalusi üksteisele järgnema päris palju. Selle vältimiseks võiks proovida kirja panna kõik hinnatava inimese olulised sigadused, neile järgnenud tagajärjed, vabandused ja andeksandmised. Mingil hetkel tuleb tahtmine anda mitte rohkem kui üks võimalus veel. Kui see siis kirja panna, on tulevikus raskem endale õigustada veel ühe lisavõimaluse andmist.

Kas uppuvaid illegaalseid immigrante peaks päästma?

Mõned riigid on hädas üle mere tulevate illegaalsete immigrantidega. Mõnedel neist riikidest on poliitika, et merel hätta sattunud illegaalseid immigrante ei tohi rannavalve päästa. Eesmärgiks muidugi vähendada illegaalsete immigrantide sissevoolu. Kas mittepäästmispoliitika suurendab surmade arvu merel? Mitte tingimata. Kui merereis on ohtlikum (ei päästeta), siis võtab selle merereisi ette väiksem arv inimesi. Seetõttu satub väiksem arv merel hätta ja vajab päästmist. Uppuvate hädaliste protsent kõigi hädaliste hulgas on mittepäästmispoliitika korral suurem, aga see protsent võetakse väiksemast arvust.

Numbriline näide: päästmispoliitika korral üritab merd ületada keskmiselt 8 inimest päevas, mittepäästmispoliitika korral 2. Pooled ületajatest satuvad hätta, niisiis päästmispoliitika korral 4 päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1. Päästmine pole täiuslik, nii et päästmispoliitika korral upuvad pooled hättasattunutest. Mittepäästmispoliitika puhul upuvad kõik. Seega päästmispoliitika korral upub 2 inimest päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1.

Kui numbrid teistsugused, võib humaansemaks osutuda päästmispoliitika. Näiteks kui mittepäästmispoliitika puhul proovib merd ületada 6 inimest päevas.

Sarnane küsimus on, kas autode turvavarustus vähendab liiklussurmasid. Turvavarustusega kihutab 8 inimest päevas, ilma turvavarustuseta 2 päevas. Pooled kihutajatest satuvad õnnetusse. Ilma turvavarustuseta surevad kõik õnnetusse sattunud, turvavarustusega pooled.

Bayesi reeglit võiks õpetada algkoolis

Veerpalu dopingujuhtum on järjekordne näide selle kohta, et inimesed ei mõista valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi, ehk üldisemalt tinglikku tõenäosust. Ometi on tingliku tõenäosuse valdamine õige otsustamise juures üks olulisemaid tegureid. Näiteks Pratt ja kaasautorid (1964) tõestavad, et otsustamine, mis rahuldab väga nõrku eeldusi mõistlikkuse kohta stiilis „kui A on eelistatud B-le ja B C-le, siis A on eelistatud C-le“, peab järgima Bayesi reeglit.

Kuna Bayesi reegli intuitiivne seletus ei nõua mingit matemaatilist tausta ja reegel ise on nii laialt kasutatav ja oluline, võiks seda õpetada algkoolis või lausa lasteaias. Oot-oot, ütleb nüüd lugeja, Bayesi reegli jaoks on vaja korrutamist-jagamist, mis ometi on matemaatika ja võib ka mõnele täiskasvanule üle jõu käia. Sellest vastuväitest hiilisin ma eelnevalt aga kavalasti mööda, öeldes „intuitiivne seletus“, mitte lihtsalt reegel ise. Ka on osa matemaatikat lihtsam, kui esmapilgul paistab, näiteks on võimalik kuueaastasele lineaarvõrrandite lahendamist õpetada.

Bayesi reegli intuitiivne seletus võib sisaldada järgmisi osi. Joonistatakse ruut, jagatakse neljaks ruuduks ja seletatakse, et ülemises reas on õige vastus jah, alumises ei, vasakus tulbas on kellegi väidetav vastus jah, paremas ei. Nii et tuleb arvestada kõiki nelja varianti. Kui me nüüd teame, et keegi väidab kogu aeg jah, mida me saame tema jah-väitest tõe kohta järeldada? Mitte midagi. Samuti kellegi väitest, kes ütleb kogu aeg ei. Kui väide on kogu aeg õige, pole millegi üle arutleda, vastus on teada. Samuti kui väide on kogu aeg vale.

Kui on kaks inimest ja üks neist eksib tihedamini kui teine (näiteks teisel on kogu aeg õigus) ja nad väidavad vastupidiseid asju, kumba peaksime rohkem uskuma? Kui meil on teada neist kahest ainult ühe väide (jah), siis kumma inimese jah-väite puhul on meil rohkem usku, et tõde on „jah“?

Kui on kaks inimest, kes vahel räägivad tõtt, vahel valetavad sedamoodi, et esimene väidab „jah“ ka siis, kui vastus on ei, kuid mitte kunagi „ei“ kui vastus on jah ja teine väidab vahel „ei“ ka siis, kui vastus on jah, kuid mitte kunagi „jah“ kui vastus on ei, siis kumma inimese väite „jah“ peale peaksime rohkem uskuma, et tõde on „jah“? Järgmiseks võib võtta kaks inimest, kes võivad valetada mõlemas suunas, aga üks valetab rohkem jah-suunas, teine rohkem ei-suunas ja korrata küsimust.

Siis võib veel teha sissejuhatuse hulgateooriasse, joonistades lõikuvaid ringe ja rääkides noolemängust: kui teame, et nool langes esimesse ringi, kas me teame, et langes teise ringi? Kui teame, et langes esimesse ringi, kas teame, et ei langenud teise ringi? Kui kolm ringi lõikuvad ja kahe esimese ühisosa on ilmselgelt suurem kui teise ja kolmanda ning meile öeldakse, et nool langes teise ringi, siis kas peaksime rohkem uskuma, et langes esimesse või rohkem, et langes kolmandasse.

Ja lõpueksam on Monty Halli küsimus. Kes küsimust varem näinud pole ja esimese korraga õigesti vastab, saab kommi 🙂

Taustamüra heli salvestamisel

Püüdsin pähetulevaid viisijuppe vilistada ja vilet arvutisse salvestada, et mõni teine kord saaks seda kuulata. Igal salvestisel oli päris tugev taustamüra ja tükk aega ei saanud ma aru, mis seda põhjustab. Arvasin, et viga on mikrofonis või kõrvaklappides, arvutis või salvestusprogrammis.

Tegelikult oli põhjus lihtne – mu ühikatoa keskkond on kaugel helisalvestusstuudio haudvaikusest. Siia kostab tänavamüra, liftimootori müra, külmkapi sumin, arvuti ventilaatori vuhin jne. Mu aju oli kogu selle lärmiga nii harjunud, et filtreeris selle välja ja alles kõrvaklappidega arvutist salvestist kuulates panin müra tähele. Kõrvaklapid vähendasid toast kostvaid helisid ja ma olin harjunud, et klappidest kostval muusikal taustamüra pole. Vaikusest erinevat tausta kuuldes panin seda kohe tähele. Antud olukorras ei filtreerinud aju ammutuntud müra välja, sest see tuli ootamatult.

Kui ma asjast aru sain, kasutasin salvestusprogrammi müraeemaldusfunktsiooni, mis suutis suurema osa suminast-kahinast maha võtta. Päris ilusaks heli sellega ei saa, aga teeb algse salvestise ikka palju paremaks.

Paras õppetund mulle, et aju vaikimisi ootused, mida inimene ise tähelegi ei pane, moonutavad taju olulisel määral. Teoreetilisel tasandil olen psühholoogiakirjanduse põhjal sellega nähtusega tuttav, aga enda puhul tuli ikka üllatusena.

Miks ehitajad mitmel objektil korraga töötavad

Paljud eraisikutele väikesi ehitustöid tegevad ettevõtted töötavad paralleelselt mitmes kohas, kuigi efektiivsem oleks üks projekt ära lõpetada ja siis järgmist alustada. Paralleelselt tegutsedes peab väikeettevõtja vedama tööriistu ühest kohast teise ja tagasi, mis lisab transpordikulu. Materjali võib üle jääda mitmes kohas, seevastu järjest tegutsedes saab ülejääk tekkida vaid viimases kohas. Ehitajad peavad töötama kord ühes, kord teises kohas, mis tähendab, et nad unustavad, kuhu tööjärg jäi, ja kulutavad aega meeldetuletamiseks. Ka kliendile on kasulik, kui tema projekti kallal töötatakse täisvõimsusel lühikest aega selle asemel, et pikalt nokitseda. Sama lõpptähtaja korral on hilisem alustamine hea, sest ehitus ei sega muid tegevusi nii pikka aega.

Teatud ehitustööd nõuavad ootamist enne kui järgmise faasiga alustada – betoon, krohv ja värv peavad kuivama, vihmaga on katust raske parandada jne. Sel juhul saab ooteaega kasutada mujal töötamiseks. Aga enamik paralleelselt ette võetud projekte pole alustatud selleks, et mõne muu ehituse ooteaega sisustada.

Põhjus, miks liiga palju korraga ette võetakse, on psühholoogiline. Ehitajad ei taha projektidest keelduda, isegi kui neil tööd palju on. Ei julgeta ka kliendile öelda, et tööde alustamisega peab ootama, kuna tööjõud ja tööriistad on teistel objektidel kinni, sest muidu võib klient tellimuse teisele ettevõttele anda. Tahetakse niiöelda oma territooriumi märgistada, alustades objektil tööd, sest juba alustatud töö raskendab kliendil ehitusfirma vahetamist.

Lisaks liiga paljude projektide alustamisele ka töötatakse liiga paljudes kohtades korraga. Selle põhjuseks on, et kui klient näeb, et tema tellimuse kallal ei töötata, muutub ta rahulolematuks. Ehitajad peavad seega igal objektil igal nädalal natuke midagi nokitsema, et tekiks illusioon töö edenemisest. Lihtne on tuvastada, kas tehtud on midagi või mitte midagi. Raskem on aru saada, kas ettevõte töötab antud projekti kallal maksimumvõimsusega või ainult niipalju, et neid töö poolelijätmises süüdistada ei saaks.

Coviello ja kaasautorid on loonud mudeli, kirjeldamaks liiga paljude projektide korraga ette võtmise motivatsiooni ja tekkivaid probleeme. Nende rakendus on Itaalia kohtunike liiga paljude kohtuasjade samaaegne avamine.

Päikesesaal

Arvestades summat, mida põhjamaalased kulutavad soojamaareisidele, võib olla hea äriidee teha kusagile suurde siseruumi rand. Selleks tuleb paigaldada piisavalt hea küte ja soojusisolatsioon, et ruum ka talvel soe oleks, lakke panna tugevad lambid, mille spekter on sarnane Päikese omaga (tervisele ohtlikuma sagedusega kiirguse peaks välja filtreerima), põrandale liiv ja sujuvalt sügavaks minev bassein. Kui seintele panna suured pildid ranna horisondiga ja lakke helesinised tagant valgustatud paneelid, võib luua üsna realistliku rannaimitatsiooni. Põhimõtteliselt nagu suur solaarium, mis on maskeeritud rannaks. Erinevalt solaariumist ei pea kastis lamama.

Idee on pakkuda inimestele päikesereisist palju odavamat ja mugavamat võimalust talvel soojas päikselises rannas käia. Ei pea kulutama aega ja raha lendamisele või hotellidele, aga kogetav keskkond on sama nagu lõunamaises rannas.