Autoriarhiiv: sanhei

Kooseluseaduse kohta liialdav demagoogia

Samasooliste abielu vastaste (konservatiivide) liialdav demagoogia on, et siis peaks lubama ka kooselu registreerimist inimese ja looma või asja vahel. Vastassuunaline (liberaalide) üks võimalik liialdav demagoogia oleks, et kui abielu on püha liit mehe ja naise vahel, siis peaks ju teovõimetus olekus (narkojoobes, koomas) või nõusolekuta (relva ähvardusel) sõlmitud erisooliste abielu ka kehtima ja sama püha olema. Demagoogilisest liialdamisest võib midagi õppida ka seda tõsiselt võtmata. Näiteks mida peaks abielu hea definitsioon välistama: täiskasvanu ja lapse vahelist, ajutiselt või alaliselt teovõimetu osapoolega, sunniviisilist, inimese ja looma vahelist jne.

Liialdused võivad ka juhtida tähelepanu sarnastele väidetele, mida definitsiooni laiendamise vastased varasemate laienduste halvustamiseks esitasid. Eri rassidest, rahvustest, seisustest või sotsiaalmajanduslikest kihtidest inimeste abielu vastased ilmselt ennustasid samuti, et tsivilisatsioon variseb kokku kui sellist kooselu lubada ja et kõik elajad hakkavad kõigiga suhteid sõlmima.

Abielu on juriidiline ja sotsiaalne suhe, mis eksisteerib vaid paberil ja inimeste peades, nii et selle definitsioon ise pole tõenäoliselt kummagi vaidluspoole lõppeesmärk. Ausad inimesed kummalgi poolel ütleksid selgelt, milline on nende ideaalne ühiskond ja kuidas nende abieludefinitsioon seda nende arvates saavutada aitab. Lisaks seda, mis on nende põhimõtted ja kuidas pakutud abieludefinitsioon nendega sobitub.

Minu põhimõtted, mis antud vaidlusesse puutuvad, on vaba tahe ja ratsionaalsed otsused. Need rakenduvad abielule järgnevalt: kui puudub nõusolek või vähemalt üks osapool pole otsustusvõimeline, siis peab selline (juriidiline või sotsiaalne) suhe olema keelatud. Ei mingit sundi, pettust ega teovõimetute ärakasutamist. Kui on tegu täiskasvanud täie mõistuse juures olevate inimeste vaba tahtega, siis peaks suhe ja abielu olema lubatud. Hall ala on hilisteismelised ja osalise või piiratud teovõimega isikud, kelle puhul peaks lubatavuse otsustama pädev neutraalne ametiasutus, näiteks kohus. Need põhimõtted välistavad demagoogide välja pakutud liialdused, sest asjal, loomal ega lapsel pole praeguse teaduse ja õiguse kohaselt otsustus- ega teovõimet. Looma või lapse puhul on võimalik nõusolek, aga mitte informeeritud nõusolek. Sunni all pole vaba tahet. Teisest küljest, täiskasvanud täie mõistuse juures olevad vabal tahtel otsustavad inimesed on teovõimelised. Hall ala sobitub täpselt vahele, sest osalise teovõime ulatuse otsustab kohus.

Tulevikus kui arvutid otsustusvõime osas keskmisest täiskasvanud inimesest ette jõuavad, võib lubada ka vastastikusel vabal tahtel põhinevat abielu täie mõistuse juures oleva inimese ja vähemalt inimese tasemel teovõimelise arvuti vahel. Sarnane argument kehtib ka inimesest targema maavälise elu puhul kui selle esindajatega peaks kontakt tekkima.

Veresoone ahendamine võib verevarustust selle kaudu parandada

Kui klapid veenis ei sulgu täielikult ja lasevad seetõttu verel osaliselt tagasi voolata, siis soone kitsendamine võib aidata klappe paremini sulgeda. Väiksem tagasivool suurendab õiges suunas läbivat verekogust. Näiteks puusade ettekalde korrigeerimine painutab ja kitsendab tõenäoliselt jalaveeni rohkem, sest see veen jookseb üle puusaliigese esipoole. Jalaveeni lisapainutus võib nõrkade veeniklappidega keha verevarustust parandada, sest jalgadest tuleb veri paremini südamesse tagasi. Vähendatud verekogunemine jalgadesse peaks ka veenilaiendeid ennetama.

Liiga suur veresoone painutus muidugi voldib selle kokku ja sulgeb läbipääsu. Ainult mõõdukas ahendamine võib olla kasulik.

Konsultatsioonifirmad võiksid klientidesse investeerida

Miks konsulteerida eraettevõtteid kui võiks investeerida? Miks konsultatsioonifirmad ei müü lühikeseks oma klientide konkurentide aktsiaid ega osta klientide aktsiaid (tegutsedes sisuliselt investeerimisfondina)? Kui konsultatsioon kliendile konkurentsieelise annab, siis peaks ju kliendi rivaalide turuosa vähenema, seega nende aktsiahind langema ja kliendi aktsiahind tõusma. Klient ise võiks samuti konkurente lühikeseks müüa.

Sarnane küsimus on, miks avaldada (sotsiaal)meedias arvamust ettevõtete kohta või kirjastada ärilehti, selle asemel et „panna oma raha, kus su suu on” ehk investeerida enda arvates headesse ettevõtetesse ja müüa lühikeseks halbu. Keskmise või väikse sissetulekuga eraisiku ja börsil mittekaubeldava firma puhul võib turuhõõrdumine (market frictions) otsest investeerimist takistada, aga ettevõttel või börsifirmasse peaks see probleem ületatav olema.

Igasugused aktsiaanalüütikud ja krediidireitingu andjad peaksid vägagi tahtma oma kaetavatesse ettevõtetesse investeerida kui nad ise usuvad oma ennustusi ja hinnanguid. Selle investeerimisvõimaluse nimel peaksid nad siis tugevat lobitööd tegema kui see praegu keelatud on.

Üks selgitus mitteinvesteerimisele on konsulteerija riskikartlikkus ja vähene laenuvõime koos kliendi kasumi suure dispersiooni ja paljudest teguritest sõltuvusega. See väike kasumitõus, mille konsultatsioonifirma suurele ettevõttele annab, mattub kasumi üldisesse konsultatsioonist sõltumatusse varieeruvusse. Kui tahta sellelt kasumitõusult teenida, peab investeerima suure võimenduslaenuga, mida on keeruline saada ja mis kasumi dispersiooni tõttu tekitab investorile suure riski. Väikesed konsulteerijad kardaksid seda riski võttes õigustatult pankrotti, aga maailma suurimad kümnetes riikides tegutsevad konsultatsioonifirmad (McKinsey, Boston Consulting Group, Bain) peaksid riskineutraalsemad olema ja vähemalt oma väiksematesse klientidesse investeerima. Seda muidugi juhul kui nad ise usuvad, et nende nõu aitab kasumit suurendada.

Kliendi konkurentide lühikeseks müügi kasum on konsultatsioonist veel nõrgemas sõltuvuses kui kliendi enda aktsiahind, nii et konsulteerija riskikartlikkus vähendab selle strateegia atraktiivsust rohkem. Jällegi, suured konsultatsioonifirmad suudavad oma riske hajutada, nii et peaksid tahtma kliendi konkurente lühikeseks müüa.

Doonorivere vahetus riikide vahel

Kui ühes riigis on teatud tüüpi verd või muud annetatud organit piisavalt ja teises väga vähe, aga mõne muu veregrupi või organi puhul vastupidi, siis oleks ju mõlemale riigile kasulik vahetuskaupa teha. Väidetavalt harvad hädaabiannetused liiguvad riikide vahel, aga sissetöötatud ühisturg oleks efektiivsem (aitaks rohkem elusid päästa ja vähendaks bürokraatiat). Euroopa Liidule avaneb seega võimalus ühisturu loomisega head teha.

Lisaks samaaegsele vahetuskaubale suurendaks efektiivsust ka laenu-hoiuse programm, kus ühel ajahetkel riik A annab B-le verd ja mingil hilisemal perioodil B annab A-le tagasi sama või erinevat, nii kuis vaja. Ühine andmebaas kajastaks, kes kellele parasjagu „võlgu” on.

Soome ja Eesti ei vaheta millegipärast doonoriverd märkimisväärses koguses või kuvavad Verekeskus ja Veripalvelu verevarudest vale pilti, sest samal kuupäeval 22.06.2020 on Soomes AB+ verevarud täis, kõik muud grupid tühjad, aga Eestis 0+ ja B+ varud täis ja AB+ pooltühi nagu ka kõik muud grupid. Sarnane olukord oli 19.06.2020. Kui vahetus sujuvalt toimiks, siis poleks samaaegselt ühes riigis üks veregrupp täis, teises tühi ja teine veregrupp teises riigis täis, esimeses tühi.

Sääsetõrjevahendite katse enda peal

Et teada, milline sääsetõrjevahend kõige paremini töötab, tegin järgneva katse. Panin eri kehaosadele erinevaid vahendeid, jätsin mõne ka kaitseta (kontrollpiirkonnaks), kirjutasin piirkonnad ja neile pandud vahendid tabelisse. Püüdsin siis unustada, mis tõrjevahend mis kehaosale sai, et mitte alateadlikult mõõtmistulemusi kallutada. Läksin seejärel võssa kraavi äärde seisma, käed laiali ja kirjutasin telefoni üles kõik sääskede maandumised, mida märkasin. Murphy seadus kehtis jälle – kui mul sääski vaja oli, siis pidin neid tükk aega ootama ja neid lendas vähe kohale. Pikka imemist ma üheltki märgatud sääselt ei kannatanud – lõin ta laiaks või ajasin ära, nii et vähendasin ka ise uuringu valimi suurust.

Sääsed eelistasid selgelt mu kehal võimalikult madalal maanduda. Kõik tõrjevahendid töötasid enamvähem sarnase efektiivsusega ja neist oli kasu – kaitsevahendita nahal maandus palju rohkem sääski kui sümmeetrilise kehapiirkonna kaitstud nahal.

Peapesu palja veega

Juba üle kuu aja järgin internetist leitud soovitust pesta juukseid tavalise kraaniveega, sest šampoon või muu pesuvahend mingit lisapanust ei anna. Oleneb ilmselt inimesest, aga minu puhul on katse senini edukas: kõõma pole tekkinud, peeglis juuksed rasvased ei tundu ja keegi teine pole neid ka negatiivselt kommenteerinud. Juuksed tunduvad mulle pisut tihedamad ja tumedamad kui varem šampooni kasutades.

Veepesu muud head küljed on pisike keskkonna- ja rahasääst. Pesuaega kulub umbes sama palju kui šampooniga. Kui mingi probleem tekib, saan alati uuesti pesuvahendit kasutama hakata.

Erandina pesen pead vähese seebi või šampooniga peale igakuist endal juuste lõikamist, et millimeetrised juukseotsad peast ja õlgadelt eemaldada, muidu hakkavad sügelema. Veepesule need lõigatud juuksed millegipärast eriti ei allu.

Metsavendlus oleks tänapäevase tehnoloogia vastu edutu

Infrapunakaameratega droonid ja luurelennukid avastaksid metsast inimesesuurused soojad objektid, eriti talvel lehtedeta puude vahelt ja lume taustal. Veel lihtsam oleks lõket avastada, kuna temperatuurikontrast ümbrusega on suurem, nii et talvel oleks metsavendadel valik külmunud toidu ja oma asukoha äraandmise vahel. Isegi maa-aluses punkris tuld tehes peab sooja suitsu kusagile välja laskma, mis infrapunakaameraga näha on. Kui suits välisõhu temperatuurile jahutada, siis on selle tihedus ka välisõhuga sama, nii et see ei tõuse enam ülespoole.

Maastikul liikuva inimkeha soojust on raske varjata, sest ennast soojusisolatsioonimaterjali sisse mähkides läheb palavaks. Võibolla kivivillast ja hõbepaberist vihmavari aitaks vältida ülespoole kiirgavat soojust, aga see vihmavari võib mõnel teisel elektromagnetilise spektri osal näha olla.

Masinõppimine suurelt valimilt aero- ja satelliidifotodelt aitaks loodusest inimtegevuse jälgi tuvastada. Seda valimit tehisintellekti treenimiseks saab tekitada, käskides paljudel väikestel sõdurirühmadel Venemaa avarustes varjatud laagreid ja punkreid ehitada, preemiatega parimatele varjajatele. Siis pildistada õhust neid teadaolevatel koordinaatidel laagreid ja negatiivse kontrollgrupina laagrivaba loodust, lasta arvutil klassifitseerida, kumb on kumb ja seeläbi õppida, mis tunnused tegelikku laagrit tavalisest loodusest eristavad.

USA ebaedu Afganistanis tuleb demokraatliku riigi soovimatusest liiga palju tsiviilelanikke tappa – õhust võib küll tuvastada looduses liikuvad inimesed, aga vaenlase võitlejate eristamine neutraalsetest karjustest on keeruline. Mägisel maastikul pole ka õhust kõik punktid vaadeldavad, näiteks rada eenduva kaljuserva all.

Ka Nõukogude Liit ei tahtnud Afganistani liiga inimtühjaks teha, sest soovis jätta muljet, et on seal afgaanide kutsel sõbralikult kommunismi ehitamas. Lenin või Stalin oleks Afganistanis võitnud oma tavalise taktikaga: küüditada liiga palju vastu hakkavate piirkondade inimesed Siberisse. Tänapäeval saaks geriljasid maha suruda ka vähemdrastiliste vahenditega – keelata loata looduses viibimine, ettekäändeks näiteks maastikupõlengute ennetamine või looduskaitse, siis tuvastada õhust looduses viibijad, jälitada drooniga neid koduni või punkrini ja nad kas kodus arreteerida või punkris droonirünnakuga tappa. Afganistani koopad on õhulöökidele üsna vastupidavad, nii et seal peaks maastikul hulkuvad inimesed enne koobast neutraliseerima. Kodus istuv rahvas jääks enamasti puutumata, mis suurendaks motivatsiooni asulas püsida. Seevastu valimatu tapmine või küüditamine paneks inimesed vastu hakkama põhimõttel „surm siin või Siberis”.

Eesti-taolisel tasasel maal on mägede analoogiks linnad: katuseserva all kõndijad on õhust raskestinähtavad, hoonete sisemused on nagu koopad paljude sissepääsudega. Võitlejate eristamine linnaelanikest on keeruline. Selleks oleks vaja tuvastada, kes kannab kaasas tulirelvakujulisi metallobjekte, aga need saaks maskeerida metallkarkudeks, järelveetava kohvri käepidemeks, jalgrattaraamiks jne. Lennujaamastiilis metallidetektorväravad tänavatel oleksid üsna kulukad ja neist saaks läbi majade, aedade ja kanalisatsiooni ümber liikuda.

Spordiriiete higihaisu vältimisest

Spordiriided on enamasti polüestrist või nailonist, mida ei tohiks väga kuumalt ega valgendajaga pesta. Tavalise pesuga ei tule higihais päris maha kui higi on riietel juba kuivanud ja paar päeva seisnud kuni pesumasinatäis koguneb. Pesule allumatu higilõhna ennetamiseks tasub riided läbi loputada enne kui higi neil kuivab. Seda on lihtne teha, võttes riided pärast trenni duši alla kaasa. Seal põrandal vedeledes ligunevad need enamvähem läbi ja pärast saab need näiteks dušiotsiku külge kuivama riputada kuni enam ei tilgu.

Veel niiskena loputamine võib ennetada ka kaenlaaluseid higiplekke, mis tavalises pesus maha ei tule. Sama kehtib vereplekkide kohta mitmesugustest kriimustustest, jalgratta pealt kukkumisest jne – kui riided näiteks haava pestes kraanikaussi või duši alla ligunema panna, siis veri ei hüübi riietele ja plekid ei kinnistu.

Riiete voldid peaksid olema tahapoole suunatud

Sissevõtuvoltidega (plisseeritud) pükstel on voldid suunatud tahapoole (eesmised voldid külgede suunas), mis on hea, sest edasisuunas liikudes ei jää sellised voldid asjade taha kinni. Samal põhjusel peaksid lõõtstaskute voldid olema taha suunatud, aga olen näinud ja kandnud ette suunatud voltidega lõõtstaskutega pükse. Aeg-ajalt haarasid sahtlid ja käepidemed nendel taskuvoldist. Sarnane probleem tekkis jopetaskutega, mille klapid olid ette suunatud ja mis seetõttu näiteks ukselingiga haakusid kui uksest lähedalt mööduda. Kinnijäämise vähendamiseks peaks taskuklapp olema kinnitatud tasku eesmisele poolele, kuna inimene liigub enamasti edasisuunas. Tasku tagaküljel oleva klapi loogika on ilmselt, et klapp peaks olema tasku ülemisel küljel, mis diagonaalse tasku puhul on tagakülg (kõigil diagonaaltaskutel, mida näinud olen, on avaus ees kõrgemal).

Juustu hallitama minemise aeglustamine

Kilepakendi sees on juust peaaegu steriilne. Hallitama ajavad avamisel ja lahtilõikamisel paki sisse sattuvad mikroobid ja eosed. Neid saab vähendada kui kätega mitte puudutada juustu ega pakendi sisekülge. Selleks lõigata puhaste kääridega paki üks ots lahti, lükata paki teist otsa pigistades juust pisut pakist välja ja lõigata seda puhta noaga, hoides juustu lõikelaual paigal läbi kile. Siis lükata noaga juust pakki tagasi. Kui juustu pole vaja viilutada, siis võib selle enne pakendi avamist tükkideks murda (murtavus sõltub juustu elastsusest ja paksusest). Seejärel lõigata puhaste kääridega paki üks lahti ja koputada vajalik kogus tükikaupa pakendist välja.

Õhukese plokina pakendatud juustu saab ka läbi kile noa tagakülge kasutades regulaarse kujuga risttahukateks pressida.