Autoriarhiiv: sanhei

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Autokooli sõiduõpe simulaatoriga

Simulaatoriga autojuhtimisoskuse õppimine hoiab kokku bensiini ja sellest väärtuslikumat sõiduõpetaja aega. Erinevalt lennukist pole vaja autosimulaatori istet liikuma panna, sest „tagumikutunde” abil kallutamise, keeramise ja kiirenduse tuvastamine on autosõidul väheinformatiivne. Bussijuhil on vaja osata sujuvalt sõita, et seisvad reisijad pikali ei kukuks.

Simulaatori eelis on ka, et saab keerulised ristmikud ja ohtlikud olukorrad palju kordi läbi harjutada, kulutamata aega sirgel teel sõidule. Harjutamine oleks ka õppijale sobivamal ajal, kuna ei pea koordineerima õpetajaga. Tihedam ja keerulisele keskenduvam õppesõit vähendab unustamist. Nii võib sama harjutatud tundide arvuga parema tulemuse saavutada kui tavalise sõiduõppega. Simulaatoriga saab sama raha eest rohkem tunde sõita. Ühiskondlikust seisukohast on oluline võrrelda just antud raha eest saadavat oskust, arvestades õpetaja ja õpilase aja nende töötunni hinna alusel rahaks.

Kindlasti oleks suur osa autokoole ja sõiduõpetajaid simulaatori vastu, sest see vähendaks nõudlust nende teenuse järele. Ilmselt esitaksid nad tehnoloogiavastaste mittemidagiütleva tavaargumendi „see pole ikka sama”, lisaks õiguslikele takistustele ja väitele, et oskused on simulaatoriga halvemad. Viimast saab muidugi kontrollida, jagades inimesed juhuslikult simulaatoriõppe ja traditsioonilise õppesõiduauto vahel ja võrreldes omandatud oskusi.

Parasiitsõnade eemaldamine kõnetuvastustehnoloogiaga

Eesti raadiojaamadest on mulle ebameeldivalt kõrva jäänud diktorite parasiitsõnad (ää, ee, mm, nigu) ja vead teksti mahalugemisel. Ka ingliskeelsetes riikides olen kuulnud mõnda kõnepidajat, kellel rääkimisoskus vilets. Arvuti teksti kõneks muundamise programm (text to speech, TTS) loeks ette vigadeta ja ilmekamalt.

Parasiitsõnad saab kõnetuvastustehnoloogiaga eemaldada kui inimene ise ei viitsi ettelugemist või kõnepidamist harjutada. Tuleb suuline tekst arvutiga kirjalikuks muundada (speech to text), osa sõnu eemaldada, siis lasta arvutil saadud tekst taas kõneks muundada ja ette lugeda. Igasugust elektrooniliselt edastatud suulist teksti on tehnoloogiliselt võimalik niimoodi parandada kui salvestamise ja edastamise vaheline viitaeg on pikem kõige pikemast eemaldatavast parasiitsõnast. Enamasti saab isegi jätta mulje reaalajas edastamisest, sest paarisekundilist viitaega kuulajad tõenäoliselt tähele ei pane, eriti kui kõnekiirust reaalajas kohandada, et vaikusehetki täita.

Madalama tehnoloogiatasemega lahendus on keelekorrektor, kes salvestisest parasiitsõnad enne edastamist kustutab. Ka seda saab tänapäeval teha arvutis, kus korrektor kuulab reaalajas kõnet ja märgib parasiitsõna kuuldes viimase sekundi (või muu vahemiku vastavalt sõna kestusele) kustutamiseks. Abiks on heli visualiseerija, näiteks seismogrammi sarnane sakiline joon, mis aitab just kuuldud tekstis sõna piire märkida.

Ilmselt on arvuti abil kõne parandamine odavam kui korrektori palkamine. Kõige odavam on muidugi vilets tekst otse-eetrisse lasta nagu praegu – ju siis enamikku raadiokuulajaid parasiitsõnad piisavalt ei häiri, et jaama vahetada.

Ebavajalikus valdkonnas on rohkem õpetajaid

Valdkonnad, milles on ülikoolis palju õppejõude, on muude tegurite võrdsuse korral ühiskonnas vähem vajalikud, sest asjatundjad ei saa sellel alal väljaspool akadeemilist sektorit tööd. Sama nähtuse teine külg on, et tööturul nõutud aladel ei leia õppeasutused õpetajaid. Erasektoris vajalik ja seega kõrgepalgaline asjatundja ei ole tavaliselt huvitatud madalama tasu eest õpetamisest. Kuna akadeemilised töötajad eelistavad õpetada oma kitsast valdkonda ega pruugi hästi osata midagi muud õpetada, siis õpetamispakkumine ületab ebavajalikel aladel nõudlust. Ülikoolil on siis valik, kas õpetada tööturul vähenõutud aineid või sundida õppejõude andma neile võõramaid ja vähem meeldivaid kursusi, millel on siis tõenäoliselt halvem õpetamiskvaliteet. Minu mälestus õppekava uuendamise kohta Eesti ja Austraalia ülikoolides on, et kompromiss kaldub vanade ainete poole, mida õppekava koostajatel on mugav õpetada.

Ühiskonna heaolu seisukohast pole selge, kas parem oleks õpetada vähekasulikke aineid hästi või vajalikumaid aineid halvasti. Oleneb, kui ebavajalikud õpetatavad kursused on ja kui halvasti suure nõudlusega teadmisi õpetataks.

Sama probleem tekib igal elualal, kus on valida otsese töö ja teiste töötama õpetamise vahel. Näiteks ettevõtte uutele töötajatele organisatsiooni tutvustamine nõuab olemasolevate töötajate aega. Vaadeldes ühiskonda ühise ettevõttena on haridussektor selle koolitusosakond, mille inimesed võivad teisi õpetada või ise töötada.

Maakleri protsenditasu ja fikseeritud tasu

Kinnisvaramaakleril või muul teenusepakkujal, kes töötab fikseeritud tasu eest, on motivatsioon tasu kähku kätte saada – teha kiiresti, mitte kvaliteetselt. Muud tegurid võivad teatud miinimumkvaliteedi tagada, näiteks teenuseosutaja soov head mainet hoida, lootus sama kliendiga tulevikus uuesti kaubelda, kartus litsentsi kaotamise või kohtussekaebamise ees. Maakleri kvaliteet tähendab müüja esindamisel kõrget tehinguhinda, ostja esindamisel madalat, kiirus aga tehinguni kuluvat aega.

Eelnevat on maininud paljud autorid, aga vähemalt üks probleem on veel: fikseeritud tasu eest vahendamine motiveerib maaklerit mõjutama esindatavat hinda ebasoodsamaks muutma (ostjat kõrgemaks, müüjat madalamaks), et kiiremini tehingu sõlmimiseni jõuda. Mõjutamine on tavaliselt varjatud, näiteks müüjale kinnisvara puuduste rõhutamine, ümberkaudsete madala hinnaga müüdud objektide ja negatiivsete majandusnäitajate mainimine, et müüja hinna osas pessimistlikuks muuta.

Kui esindatav teab õiglast hinda ja jääb sellele kindlaks, siis võib fikseeritud tasuga maakler kasulik olla. Muidu on aga oht, et maakler sisuliselt kaupleb nagu tehingu vastaspool – esindatava vastu.

Maaklerid peavad head inimestetundjad olema, nii et tõenäoliselt pakuvad fikseeritud tasuga teenust lihtsasti mõjutatavatele klientidele. Lihtsus on suhteline: mõjutatav inimene on selline, keda on kergem lüpsta kui keskmist tehingu vastaspoolt.

Fikseeritud tasu võib olla makstav tehingu korral või sõltumata edust. Viimane ei motiveeri muidugi üldse tööle üheski ametis. Positiivsest küljest pole aga tehingust sõltumatu tasuga maakleril motiivi esindatavat ebasoodsama hinna suunas mõjutada.

Tunnitasu on esindatavale kõige halvem, sest lisaks pingutusmotivatsiooni eemaldamisele tekitab maaklerile motiivi venitada tehinguni jõudmist.

Protsenditasu pole samuti ideaalne, aga vähemalt ühildab teatud määral esindaja ja esindatava huvid. Kui maakler suudaks näiteks kuluga 500 kasvatada esindatava müüja saadavat hinda 1000 võrra, oleks see müüjale kasulik, aga kui maakler saab ainult kolm protsenti müügihinnast nagu USAs tavaline, siis hinna tõstmine 1000 võrra annab maaklerile ainult 30. Seega pole maakleril motiivi täiel määral esindatava eest pingutada. Nagu fikseeritud tasu korral, nii soovib madala protsenditasuga maakler kiiremini tehinguni jõuda kui müüja, seega püüab hinda alandada.

Huvide täielik ühildamine nõuaks, et maakler saab 100% igast hinnatõusust ja alles tehingu jõustumisel. Täisosalus hinnatõusus ei tähenda, et maakler saaks kogu tehinguhinna endale, vaid seda, et maakler saab müüjaga kokku lepitud hinda ületava raha ja maksab müüjale vahe kinni alla kokkulepitud hinna müües. Sisuliselt ostab maakler müüjalt kinnisvara ja müüb edasi, aga maksab müüjale hinna alles edasimüügi jõustumisel (nagu annaks esindatav maaklerile laenu ostust edasimüügi ajani). Müüja saab sel juhul maaklerilt kindla summa. Maakler saab kasumi kui müüb edasi kallimalt, aga kahjumi kui müüb odavamalt.

Riski tõttu enamik maaklereid 100% tasuga lepingut ei tee. Sellise lepinguga tegevus pole vahendus, vaid ostu-müügi äri. Kui äritseja tasub müüjale alles ise edasi müües, siis kaupleb äritseja võimendusega ja müüja annab äririskiga laenu tehingu objektiks oleva kinnisvara tagatisel (äritseja on laenuga juba kinnisvara müüjalt ostnud, nii et saab selle enda varana tagatiseks anda). Kui laen on intressivaba, siis muidugi puudub äritsejal motiiv seda kinnisvara üldse müüa. Intress peaks olema turutingimustel.

Domineeritud sõnad

Definitsioon: sõna domineerib oma sünonüümi (üldisemalt, sünonüümilähedast sõna) kui esimene sõna on lühem, täpsem, meeldivama kõla, otsesele tähendusele lähedasema tähendusvarjundiga (nt positiivse sõna puhul positiivsema varjundiga) ja parem ka kõigis muudes mõõtmetes, mille alusel sarnase tähendusega sõnu võrrelda.

Näide: sõnad emaema ja isaema domineerivad vanaema, sest on (1) lühemad, (2) täpsemad, sest eristavad emapoolset ja isapoolset vanaema ning viitavad sugulusele, mitte vanusele, (3) vähemalt minu jaoks parema kõlaga, sest e ja i häälikud meeldivad mulle rohkem kui a ning m ja n on samaväärsed, (4) positiivsema tähendusvarjundiga, sest vana on praeguses kultuuris pisut negatiivne omadus (innovatsioon on hea, vananemine nii inimeste kui asjade puhul halb).

Sarnaselt domineerivad isaisa ja emaisa vanaisa. Minia domineerib poja naist, aga sõtse ei domineeri minu jaoks isa õde, sest kõla on ebameeldivam (õ häälik, raskepärane konsonantide ühend, konsonantide suur osakaal tähtedest).

Dominantne sõna on selline, mis domineerib kõiki oma sünonüüme ja sünonüümilähedasi sõnu. Emaema, isaema jne on minu jaoks dominantsed. Memm on tähenduselt liiga kauge, et domineerimist võrrelda, muidu ei domineeriks memm emaema ega vastupidi, sest tähendusvarjund ja lühidus annavad eelise kord ühele, kord teisele.

Domineeritud sõna on selline, mida domineerib mingi sünonüümilähedane sõna. Inimesed kasutavad domineeritud sõnu, sest see on sotsiaalne norm ehk koordinatsioonimängu tasakaal (domineeritud sõna ei ole domineeritud strateegia). Kui enamik ühiskonda kasutab teatud sõna teatud tähenduses ja inimene soovib, et temast aru saadaks, siis peab ta seda sõna samas tähenduses kasutama. Domineeritud sõna kasutatakse, sest enamik seda kasutab. Kui suurem osa ühiskonnast vahetaks antud tähenduses kasutatavat väljendit, siis oleks pea kõigil motiiv selle muutusega kaasa minna (tasakaal vahetuks).

Rahusti võib pea selgeks teha

Teoreetiliselt võib stressis inimesel rahusti aju paremini tööle panna kui erguti, näiteks kofeiin. Toimemehhanism oleks järgnev. Pinge ja ärevus tekitavad põgene-või-võitle refleksi, mis viib vere lihastesse, seega ajust ära. Täpsemalt, veri lahkub stressi tõttu kõrgema mõtlemisega tegelevatest ajupiirkondadest, aga võitlemise ja põgenemisega tegeleva ajutüve (niinimetatud sisalikuaju) varustatus paraneb. Kui rahusti stressi piisavalt vähendab, aga doos pole nii suur, et erilist unisust või tuimust tekitada, siis võib aju otsmikusagarate verevarustus paraneda ja vaimne erksus suureneda. Erguti puhul vastupidi: ärevuse suurenemine võib kognitiivsete piirkondade verevarustust halvendada rohkem kui äratav mõju neid tööle sunnib.

Seda teooriat on keeruline kontrollida, sest stressitase peab olema kõrge ja rahusti doos üsna täpne, lisaks peab rahusti mõjuma rohkem lihaste ja verevarustusega tegelevatele närvisüsteemi piirkondadele kui aju unepiirkonnale. Loomade peal on vaimu erksust keeruline mõõta.

Alkoholi maitset varjavate maitse- ja toiduainete katse

Üks uurimistöö idee, mille vastus mind huvitab: mis maitse- ja toiduained varjavad alkoholi maitset kõige paremini? See info ilmselt huvitab ka alkoholitootjaid. Katseloomad üldiselt väldivad alkoholi joomist enne kui neid sellest sõltuvusse harjutatud pole. Üks variant on pakkuda katseloomadele erinevate ainetega segatud etanooli (veega erinevatesse kontsentratsioonidesse lahjendatult) ja nende joodava koguse ja kontsentratsiooni põhjal mõõta, mis aine alkoholi kõige maitsvamaks muudab. Tõenäoliselt suhkur ja muud sellised toiduained, mida loomad niigi süüa tahavad. See kahjuks ei mõõda alkoholi tuvastatavust, vaid lihtsalt segu maitsvust.

Alkoholi kontsentratsiooni äratundmise lihtsuse mõõtmiseks peaks kas treenima loomad tajutava kontsentratsiooni kohta teadet andma (näiteks skaalal osutit liigutades, preemiaga õige äraarvamise eest) või otse ajust alkoholi tajumise signaali mõõtma. Võib ka inimkatse teha – ilmselt on palju tudengeid valmis alkoholi maitsmise eksperimendis lausa tasuta osalema :). Täpseimale kontsentratsiooni äraarvajale võib auhinna lubada või lihtsalt talle avalikult austust avaldada, et ta kaaslaste ees kiidelda saaks.

Katseks peaks segama alkoholi veega erinevates kontsentratsioonides, jagama juhuslikus järjestuses nummerdatud joogianumatesse, mida on iga kontsentratsiooni kohta ühepalju. Kogused ka anumate vahel võrdsed. Siis peaks lisama maitset varjavaid aineid eri kombinatsioonides iga kontsentratsiooniga anumatesse ühepalju, sõltumatult numbritest. Kõik see tuleks üles kirjutada. Inimene, kes ei tea, millisesse anumasse mida pandi, peaks siis need jooginõud katsealustele serveerima. Katsealused peaksid omavahel suhtlemata kirjutama oma hinnangud kontsentratsioonile iga neile antud anuma numbri kohta. Pärast saab hinnangud, tegelikud kontsentratsioonid ja seguained numbri alusel kokku viia.

Huawei 5G võrkudes kasutamise oht ja selle maandamine

Paljud on hoiatanud Huawei tehnika kasutamise eest 5G võrkudes, enamasti ebamäärase „julgeolekuohu” tõttu. Vahel on hoiataja konkreetsem. Üks selgelt mainitud oht on, et Huawei saaks tarkvarasse või riistvarasse „tagauksi” jätta või neid tulevikus tarkvarauuenduste kaudu tekitada, mis annaks Hiinale ligipääsu andmetele ja võimaluse võrk välja lülitada. Teine oht on Venemaa gaasistrateegia sarnane „kraani kinni keeramine”, et ühel hetkel teeb Huawei varuosad või kasutajatoe väga kalliks või poliitikast sõltuvaks.

Mulle tundub, et neid ohte saab maandada ka Huawei tehnikat keelamata, näiteks tarkvara ja riistvara enne kasutamist uurides (sealhulgas tarkvarauuendusi), varuosi ladustades ja enda tehnotoe võimekust arendades. Võib nõuda Huaweilt lähtekoodi avaldamist, et ise kasutajatuge ja uuendusi pakkuda. Keelamine pole enamasti mõistlik turutõrke lahendus. Julgeolekuoht on samuti turutõrge, sest müüja pole võimeline usutavalt kindlustama ostjat müüja tulevikus võib-olla tekitatava kahju vastu. Keegi teine pole samuti nõus ostjat mõistliku hinnaga kindlustama, sest on nii moraalirisk kui negatiivne valim. Moraalirisk on, et kindlustatud ostja muutub hooletuks või suure kindlustussumma korral lausa korraldab ise sissetungi süsteemidesse, et raha saada. Näiteks ärritab meelega Hiinat. Negatiivne valim on, et kindlustust ostavad need, kel on teavet, et Huawei kaudu just neid plaanitakse rünnata. Mõlemal juhul on kindlustuse pakkumine kindlustajale kallis, nii et tema küsitav poliisi hind väga kõrge.

Võimalik, et tarkvara ja riistvara piisavalt põhjalik uurimine läheb nii kalliks, et Huawei hinnaeelis kaob. Siis on uurimiskulude katmine tollimaksuga Huawei toodangule majanduslikult sarnane Huawei keelamisele.

Üks võimalus Huaweil kliente rahustada on saata kulukas ja seega usutav Spence’i signaal selle kohta, et Huawei ei plaani seadmetesse tagauksi. Signaaliks on näiteks kliendiga konsensuses valitud neutraalse osapoole kätte antud suur tagatisraha, mis makstakse kliendile kui mõni varem valitud neutraalne ekspert tõestab avalikult, et Huawei seadmes on (teatud tüüpi) turvaauk. Selle turvalisusprobleemi liigi võib samuti ette paika panna, nii et lihtsalt tootmisvea eest Huawei maksma ei pea, küll aga tõenäoliselt tahtliku turvaprobleemi eest. Üldiselt on asjatundjatel avaldatud turvaaugu tõelisust lihtne kontrollida, nii et kohtuvaidlus tagatisraha üle pole eriline oht. Keeruline on vaid seda turvaviga algselt leida.

Leo Kunnase “Sõda 2023” tekitatud mõtteid

Miks peaks vaenlane Eestit suvel ründama? Külma talve lõpus on sood, järved ja rannaäärne meri piisavalt paksu jääga kaetud, et tanki kanda. Siis on sissetungimarsruute valida palju rohkem, väheneb sõltuvus teedest ja sildadest. Suurema lumetormi ajal pole piirile lähenev vägi satelliitidelt-lennukitelt näha. Metsavendlus ehk sissisõda on talvel samuti raskem – pole varjavat lehestikku, jäljed on lumel näha, soojuskaamerad lennukitel ja droonidel suudavad inimkeha paremini taustast eristada kui temperatuurikontrast kõrgem on. Lõkketegemine või punkrikorstna kuum suits on nagunii näha, aga talvel on metsas olijatel suurem tuletegemise kiusatus.

Suvesõja või sooja talve sõja põhjuseks peab vaenlasel olema mingi ajapiirang, et vaja just konkreetsel aastal ja kuul rünnata.

Isegi suvel pole Narva jõe liin nii kaitstav kui optimistlikus stsenaariumis Sõda 2023: Taavet, sest vaikse ilmaga saavad soomukid üle Peipsi või rannaäärse mere ujuda ja tankid mööda madalat põhja sõita. Tankide snorkleid saab vajadusel meetri-paari võrra pikendada.

Lisaks pidevatele õppustele piiri lähedal võib vaenlane kaitsja valvsust rutiiniga uinutada ka tankimakette kasutades. Plekiga ülelöödud vineerkastid Peipsi jääl, mida väikesed mootorsõidukid ringi veavad, näivad radaril ilmselt sõjamasinatega sarnased. Halva nähtavusega ilmaga on keeruline visuaalselt radarit üle kontrollida. Vaja on mitmeliigilisi valvesüsteeme (infrapuna, lidar, seismomeetrite võrgustik raskete masinate liikumise tuvastamiseks), mis on ühendatud ja saavad omavahel andmeid jagades eristada kerget jahedat maketti kuuma mootoriga rasketankist.

Elektrooniline jälgimissüsteem omakorda peab olema kaitstud muuhulgas küberrünnaku ja elektromagnetpulss-pommi eest, mis isegi juhtmega sideühendused katkestab. Ka juhuslik päikesetorm võib rahuajal elektriseadmed rivist välja viia, mida vaenlane võib ära kasutada.