Autoriarhiiv: sanhei

Vastandtähendustega homonüümid

Kedagi, kes on värvitud, võiks tähistada sõnaga „värvitu” analoogselt sõnaga „tapetu”. „Värvitu” tähendab ka värvuseta. Sõna on sama kirjapildiga, aga vastupidise tähendusega. Hääldus on ka peaaegu sama, ainult rõhk erineb pisut.

Sihitu on miski, mis on orienteeritud sihtimise tulemusena, sihitud. „Sihitu” tähendab ka juhuslikus suunas, sihtimata ja suunamata. Sihitatud on imelik lohisev vaste ingliskeelsele sõnale „targeted”.

Silmatu võib olla see, keda on silmatud, aga ka see, kes on ilma silmata. Selliste homonüümide tähendus ei pruugi olla täpselt vastupidine: käiatu on keegi, kellel pole käia või asi, mida on käiatud. Sarnane sõna on saetu. Põhjatu on keegi, keda on põhjatud, aga ka sügav auk, mille põhja pole näha.

Üldiselt võib -tud lõpuga omadussõnast tuletada -tu lõpuga nimisõna. Teisest küljest on -tu lõpuga omadussõna tähendus sarnane ilmaütleva käändega: rahatu on ilma rahata, hääletu helita, käetu käeta. Ilmaütlev omakorda on homonüümne käskiva kõneviisiga

Käänamise-pööramise tulemusel võivad saadud -tu lõpuga sõnad erineda: taibatu ja taibutu, müüdu ja müümatu, süüdatu ja süütamatu, kühveldatu ja kühvlitu. Tähendus on nendel näidetel vastandist pisut erinev, sest müümatu on see, mida kunagi müüa ei saa, aga müüdu vastand on müümata asi, see, mida veel müüdud pole. Tulevikus võib seda müüa saada.

Väidete tõesuse hindamine valdkonnas, mida ise ei tunne

Arvamusliidrid, ajakirjandus, turundajad jne esitavad igasuguseid väiteid, mille tõepära võib valdkonda mitte tundval inimesel olla keeruline tuvastada. Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal. Täit tõde ei saa me kunagi teada, kuna elame tõenäosuslikus universumis. Isegi piisavalt keeruline deterministlik protsess näib juhuslik (Lipman 1991). Täit tõde pole enamasti vaja, sest piisavalt väikese veaga teabest piisab õige otsuse tegemiseks. Teatud määral informatiivse signaali saame peaaegu iga väite kohta.

Esimene kontroll on loogika. Kahest omavahel vastuolus väitest on vähemalt üks vale. Võivad ka mõlemad väärad olla, näiteks „X on ainult homoseksuaalne”, „X on puhtalt hetero” kui X on tegelikult bi. Muu teabe puudumisel väheneb iga vastuolus osaleva väite tõesuse tõenäosus. Väidete võrdlemiseks peab muidugi väitja varasem jutt meeles olema. Igasugune väidete kontroll vajab mälu – kas varasemate väidete, füüsikaseaduste või muude teabeallikatega võrdlemiseks.

Vastuolu on negatiivne signaal tõesuse kohta, seega väidete kooskõla on positiivne signaal. Üldiselt, kui üks signaali väärtus suurendab mingit tõenäosust, siis vastandlik signaali väärtus vähendab seda. Paljude võimalike signaali väärtuste korral kui üks signaali väärtus suurendab millegi tõenäosust, siis on olemas ka vähemalt üks signaali väärtus, mis seda tõenäosust vähendab.

Väidete kooskõla on enamasti üsna nõrk signaal tõesusest, sest enamik väiteid on samal allikal kooskõlalised. Kui signaali väärtus esineb tihti, siis ei ütle selle esinemine eriti palju – olukord on tavalisele lähedane.

Väite tõesust saab kontrollida, võrreldes seda maailma kohta teada olevaga (füüsikaseadused, objektiivsed mõõtmised nagu turvakaamera salvestis jne), aga jätan need variandid kõrvale, kuna eelduseks oli valdkonda mitte tundev inimene. Selline kuulaja ei pruugi suuta siduda arvamusliidri väiteid muude valdkondadega ja tuvastada vastuolu või kooskõla.

Teised kontrollid väidete tõesuse kohta on statistilised. Kui antud valdkonnas tuleb andmeid juurde, siis parim hinnang tõe kohta muutub ajas, sest tõenäosus, et uued andmed langevad täpselt kokku varasema hinnanguga, on nullilähedane. Seega peaks aus asjatundja oma arvamust iga uue andmeavaldamise valguses pisut muutma. Muutus võib olla nii väike, et sõnades seda ei väljendatagi, ainult arvuliste prognooside komakohad erinevad. Inimene, kes endale aru annab, et ta täit tõde ei tea (sest keegi ei tea), on valmis andmetest saadavat teavet oma uskumusele lisama ja seega keskmist uskumust nihutama. See kehtib tegeliku maailma kohta, mitte abstraktsete konstruktsioonide nagu matemaatika. Ega teada oleva matemaatika kohta uusi „andmeid” peaaegu ei tulegi. Matemaatika areneb varem mitte teada olnud seoste avastamisega ja vahel tõestuses vea avastamisega.

Kaljukindlalt samale seisukohale jäämine uutest andmetest hoolimata on negatiivne signaal allika tõesuse kohta. Usuhullud tunnevad uhkust oma tugeva usu üle, mida miski kõigutada ei suuda, ehk oma soovimatuse üle õppida.

Teisest küljest, arvamuse radikaalne muutmine iga uue andmeavaldamise järel on samuti negatiivne signaal allika tõesusest, sest oma uskumust statistiliselt õigesti uuendades peaks uus teave lisanduma vanale, mitte seda asendama. Erandiks on kui uued andmed tõestavad, et eelnevad andmed olid puhas müra ja tuleks ära visata, näiteks olid võltsitud. Selline tõestus on haruldane ja alati on võimalus, et uued andmed ise on valed. Valesüüdistusi võltsimises on ennegi esitatud.

Enamiku praktikas esinevate tõenäosusjaotuste puhul on uus uskumus peale andmete lisandumist vana uskumuse ja uue signaali vahepeal. Normaaljaotusega muutuja korral, kui andmetes sisalduv müra on ka normaaljaotusega, siis on uus uskumus lineaarne kombinatsioon vanast uskumusest ja uuest signaalist. Enamasti peaksid andmed „tõmbama uskumust enda poole” ja mitte „endast üle teisele poole”, aga esineb ka tõenäosusjaotusi ja signaalimüra kujusid, mille korral kogu uskumuse jaotus liigub uuest signaalist eemale. Enamasti on arvaja väite liikumine uute andmete näidatud suunas, aga mitte andmetest „üle hüppamine” positiivne signaal tõesuse kohta ja eemaleliikumine negatiivne.

Mida rohkem on varasemaid andmeid ja väiksem uute andmete valim, seda vähem peaks uskumus uute andmete mõjul liikuma. Kaua teada olnud tervisliku toitumise põhimõtted (toidupüramiid) peaksid uute uurimuste valguses muutuma vaid mikroskoopiliselt. Tundmatu viiruse avastamisel võivad alguses uurimused ausate asjatundjate arvamusi radikaalselt muuta, aga teabe lisandudes sama suured uuringud üha vähem ja vähem. Kui varasemate andmete hulk läheb lõpmatusse, siis uskumuse keskväärtuse muut peaks minema nulli (martingaali koondumisteoreem, martingale convergence theorem).

Keskmiselt peaks uue uskumuse keskväärtus võrduma vana uskumuse keskväärtusega, nii et uskumuse ühes suunas liikumisi on (muutuse suurusega kaalutult) keskmiselt võrdselt teises suunas liikumistega. Muidu oleks varasem uskumus ju kallutatud olnud kui uus uskumus järjekindlalt ühes suunas muutub.

Statistiline kontroll nõuab piisavalt suurt valimit väiteid samalt allikalt, et väidete kaalutud keskmine muutus aja jooksul ühes ja teises suunas oleks arvutatav piisavalt väikese veaga.

Kokkuvõtteks, uskumus, mis on saadaoleva teabe põhjal parim hinnang tõe kohta, peaks andmete mõjul 1) muutuma, 2) rohkem kui uusi andmeid on rohkem, 3) vähem kui varasemaid andmeid on rohkem, 4) igas suunas keskmiselt ühepalju, 5) andmete suunas, 6) mitte liiga palju.

Seotud sisu:

On the optimal burden of proof

Vanemate ja laste rollide vahetus vanusega

Kui vanemad väga vanaks saavad, hakkavad lapsed neid kantseldama – teevad süüa, aitavad pesta ja peldikus käia, jalutavad nendega väljas, viivad arsti juurde. Sama tegid vanemad lastega kui lapsed väikesed olid. Vähemal määral toimub sarnane rollivahetus juba keskealiste vanematega. Lapsed annavad neile maailma asjades nõu (tehnoloogia, seadused, oma haridusvaldkond) nagu vanemad andsid lapseeas neile. Lapsed aitavad füüsilistes tegevustes nagu mööbli tõstmine, remonditööd, aiandus. Vanemad kaebavad lastele oma tülisid: kes kellele halvasti ütles, kes varastas või suhted katkestas. See on sarnane laste kunagistele kaebustele oma liivakastikakluste, koolikiusamise ja laenatud mänguasja mittetagasiandmise üle.

Täisealised lapsed peavad vanemaid sugulasi pisut lapsikuks kui nood tülitsevad väheväärtuslike esemete üle nagu nõukaaegsed raamatud, mööbel, vananenud kodumasinad. Samuti pidasid noored vanemad lapsi lapsikuks neid huvitava prahi ja mänguasjade üle vaidlemise pärast. Asjad, mida keegi ei taha, on ju praht. Kui asjad tuleb omal kulul uuskasutusse või jäätmejaama viia, sest isegi tasuta ära andmise kuulutuse peale ei tule keegi nendele järele, siis ei taha neid järelikult keegi. Nii on enamiku vanakraamiga, jättes välja päris antiigi ja väärismetallist esemed.

Vanainimeste lapsikus väljendub ka igavusest tülikiskumises. Kui elu on tühi, siis pakub üksteise peale kaebamine tegevust ja võibolla ka põnevust, et ei tea, kuidas teine vihasena reageerib.

Teismelised sosistavad üksteise selja taga ja võtavad teiste arvamust südamesse. Samamoodi räägivad vanurid üksteist taga, lahkavad eemalviibijate isiklikke suhteid ja peavad vahel pikka viha sõnade pärast. Samas unustavad nii lapsed kui vanurid oma varasema jutu kiiresti ja vahetavad mõnes küsimuses oma arvamust tihemini kui alukaid. Nad võivad kaljukindlalt väita, et nad on kogu aeg olnud samal seisukohal kui praegu ja jäävad alatiseks selle juurde, hoolimata kõigist tõenditest oma varasema vastupidise arvamuse ja kiirete seisukohamuutuste kohta. Täisealised lapsed kuulavad vanade vanemate sellist juttu muigega nagu ka noored vanemad oma lapseeas järelkasvu oma.

Vanemad võivad alaealiste laste eest varjata oma suhte purunemist. Täiskasvanud lapsed võivad vanade vanemate eest samuti lahutust varjata.

Noorena keelasid vanemad lastel liigse telekavaatamise, ebatervisliku näksimise ja suunasid sporti tegema. Vanaduses suunavad lapsed vanemaid sarnaselt tervislikumate eluviiside poole, et vererõhku alandada ja oodatavat eluiga pikendada. Väikesed lapsed võivad salaja magusat ja soolast süüa, samuti paksud vanainimesed lähedaste eest oma maiustamist varjata. Suitsetamist varjavad vahel nii teismelised kui vanurid. Vanemad püüavad vähendada teismeliste laste alkoholitarbimist, täiskasvanud lapsed vahel oma vanemate viinavõttu. Alkoholikeelust üleastumiseks minnakse kuhugi varjatud kohta – teismelised festivalile, reisile, teise linna ülikooli, vanamehed kalale, jahile.

Vanemad suunavad alaealisi lapsi huviringidesse. Vanadele vanematele soovitavad mõned lapsed suhtlust ja ühistegevusi eakate päevakeskuses.

Ilutulestiku asendamine valgustatud droonidega

Ilutulestiku halbu külgi (õhureostus, raketijäänused maad prügistamas, tuleoht, müra) on püütud vältida, asendades selle laservaatemänguga, aga see vajab udu või suitsu, mis laserkiired küljelt nähtavaks teeks. Laseršõu piirdub ka ainult lehvikukujuliste laseriallikast algavate kujunditega, sest kiirt ei saa suvalises kohas alustada ja lõpetada. Tänapäeval saaks ilutulestikku üsna hästi jäljendada droonide ja mudellennukitega, millel värvilised ledid süttivad ja kustuvad. Näiteks droonid kogunevad punti, tuled kustus, siis süütavad tuled ja lendavad laiali nagu plahvatav ilutulestikurakett. Samuti mudellennukid lendavad kustus tuledega ühe keskpunkti suunas ja üksteisest lähedalt möödudes süütavad tuled.

Led-lampide valgustugevus on juba üsna suur, aga kui see veel ilutulestiku omani ei küüni, võib katsetada superkondensaatorilt järsku suurt voolu saavat ledi. Peale äkilist valgussähvatust peab kondensaatorit uuesti laadima, mille jaoks annab aega drooni pimendatud tagasilend alguspunkti.

Ürituste vahel valimisest

Kui kaks või rohkem sündmust, millel osaleda, satuvad samale ajale, siis mõned kriteeriumid, mille põhjal nende vahel valida, on järgnevad. Lisan mõnel juhul oma eelistuse, aga teised võivad kriteeriumi vastupidiseks pöörata – igaüks nagu talle meeldib. Iga kriteerium eeldab muude tegurite samaks jäämist nagu majandusteaduse võrdlev staatika. Mitme kriteeriumi erinedes tuleb võtta nende mingi kaalutud keskmine.

Pikem meelelahutus on eelistatav lühemale. Näiteks terve nädalavahetus puhkebaasis parem kui üheõhtune koosviibimine. Erand on kui tean, et antud meelelahutus muutub nii pikalt igavaks või väsitab rohkem kui selle lõbu väärt on. Tervet päeva ainult saunatada, ainul murdmaasuusatada või mägirattaga sõita ma praeguses füüsilises vormis ei suuda. Terve päev mäesuusatamist läheb ka igavaks. Veekeskuses hakkab tunnise liulaskmisega külm ja saun on väga ajutine lahendus.

Ise tegemine on eelistatav maitse- ja lõhnataju kasutamisele, mis omakorda eelistatav vaatamisele-kuulamisele. Vaadata ja kuulata saab interneti kaudu ja 3D prillidega, selleks ei pea oma lihakeha kuhugi transportima.

Uudne sündmus on eelistatav juba kogetule. Otsin uusi elamusi, kohti, tegevusi.

Uute inimestega tutvumine on eelistatav tuttavatega kokkusaamisele kui tuttavatega olen hiljuti kohtunud ja uued on eeldatavalt sama huvitavusjaotusega. Olen loomult passiivne ja vähesuhtlev, püüan nendele omadustele teadlikult vastu töötada.

Adrenaliin on positiivne, aga vigastusteoht negatiivne. Hea on petta aju põnevust tundma (ohtu tajuma) tegelikku ohtu tekitamata. Näiteks arvutimängud, laserkull, paintball, üldisemalt võistlusmoment ohutus spordis või mängus.

Ajutiste vigastuste oht on eelistatav pikaajalistele ja eluaegsetele. Näiteks pindmised haavad, muhud ja puhtad keskelt luumurrud paremad kui liigesenihestused, põrutused, hambakaotus, silmakahjustus. Trummikile rebend paraneb ka ära.

Vaikne või normaalne helitase on parem kui lärmakas keskkond. Müra on pisut sarnane vigastuseohuga, sest kahjustab kuulmist.

Normaalne valgustugevus on parem kui liiga ere, mis omakorda parem kui liiga pime, mis omakorda parem kui ereda valguse ja pimeduse kiire vaheldumine. Ereduse vastu saab päikseprille ja laia äärega mütsi kasutada, aga öönägemisseadet mul pole.

Tavalisel ärkvelolekuajal toimuv sündmus on parem kui tavalisel uneajal.

Mugavate tavariietega üritus on eelistatav peent või erilist riietust nõudvale.

Hind kui see mu rahalist seisu oluliselt mõjutab.

Raha pole otseselt vajalik

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Taksod nüüd negatiivne valim

Alguses olid piraattaksod need, kes kliente petsid, maksekaarte kopeerisid või ahistasid. Äpitaksode ja sõidujagamise alguses läksid sinna üle riskialtimad ja võibolla vähem usaldusväärsed taksojuhid (mõned Uberi ahistamisjuhtumid jõudsid rahvusvahelisse ajakirjandusse). Nüüd on enamik taksoteenust äppides. Vähesed on jäänud traditsioonilisse taksondusse, nii et tekib küsimus, miks nad on jäänud. Üksikud taksojuhid on konservatiivsed, kardavad tehnoloogiat ega soovi oma harjumusi muuta. Osa tahab ehk vältida äpipoolset kontrolli oma marsruudi ja hinna üle – kas siis jälitusparanoiast või soovist kliente petta. Äpp ju takistab juhil sõitjatele liigsuure arve esitamist, kuna arvutab sõidu hinna ja marsruudi alguses välja ja jälgib andmeside kaudu neist kinni pidamist. Äpp ise võib muidugi sõitjat algoritmiliste nõksudega tõmmata, aga suuremal ettevõttel on mainekahju pettusest suurem, seega rohkem motiivi lubadusi pidada.

Kui pettust plaanivaid taksojuhte on piisavalt suur protsent võrreldes tehnoloogiat või jälitust kartvatega, siis on taksojuhid negatiivne valim ehk keskmiselt ebaausamad kui äpi kaudu veoteenuse pakkujad. Kui osad kliendid selle välja nuputavad, väldivad nad edaspidi taksosid, mis suunab veel rohkem juhte äppe kasutama ja need juhid pole juhuvalim. Taksoturule jäävad järele juhmakamad kliendid ja nendelt suhteliselt suuremat kasumit teenivad ebaausad taksojuhid, sest petturi tulu vahe totu ja tavakliendi pealt on suurem kui ausa juhi tulu vahe. Mida suurem petturite protsent, seda rumalam peab olema klient, et sinna turule jääda. Mida rumalam keskmine klient, seda suhteliselt atraktiivsem on turg petturitele võrreldes ausate pakkujatega. Tagasisideahel juhtide negatiivse valimi ja klientide kasumliku rumala valimi vahel.

Fotode tegemine taksolitsentsist, hinnakirjast, auto numbrimärgist ja taksomeetri näidust signaliseerib, et seda klienti on keerulisem petta ja ta kaebab pettuse peale koos tõenditega. Selline signaal vähendab taksojuhi pettusemotiivi (moraaliriski). Tõenditest on ka otsest kasu kui pettus siiski toimub.

Vabatahtlike otsimise kuulutused võiksid olla informatiivsemad

Teaberohkemate kuulutustega hoiaksid aega kokku nii otsiv organisatsioon kui vabatahtlikukandidaat. Organisatsioon ei peaks siis tegelema ebasobivate kandidaatidega ega vastama osadele küsimustele nõuete kohta. Kandidaat saaks suunata otsingu organisatsioonidele, kuhu ta sobib, ega kogeks tagasilükkamise negatiivset tunnet. Nõuete selgitamine veebilehel annaks suurema kindlustunde ka organisatsiooni teenuste kasutajatele, et vabatahtlikud on võimelised seda heategevuslikku tööd hästi tegema.

Kuulutus peaks mainima välistavaid tegureid nagu kriminaalkaristus või juhiloa puudumine, et ebasobivaid kandidaate välja filtreerida. Kandidaat tahaks ilmselt teada, kas on vaja teatud füüsilist võimekust, oskusi, mingit kutsetunnistust või katsete läbimist. Näited on tõstmisvõimekus laotöötajal ja hooldajal, keeleoskus integratsiooniprogrammides, esmaabikursuse tunnistus. Kandideerija, kel on lühike vaba ajaperiood, tahaks teada, kas peab panustama pikema ajaperioodi jooksul regulaarselt. Igasuguse töökuulutuse puhul on hea teada, mis tegevusi töötajad teevad, mis ajal, kuupäeval, kohas. Näiteks kas trükivad arvutisse, räägivad inimestega, liigutavad asju, opereerivad masinaid. See teave võiks asutuse veebilehel olla juhuks kui tööotsija sealt taustainfot loeb.

Üks eeskuju on Verekeskuse veebileht nõuetega doonoritele nii üldiselt kui ka vereandmise päeval, mida kaasa võtta kui verd andma tulla, protseduuri olemus, varasemate andjate kogemused jne.

Kingitused ja jõulupakid tervislikumaks

Alkoholi kinkimisest on ühiskond loodetavasti eemaldumas, aga võiks veel sammukese edasi teha. Mulle meeldiks saada (ja kingin ka teistele) tervislikumaid toite kui šokolaad, kommid jms. See sotsiaalseks normiks teha oleks ka rahvatervise seisukohast kasulik. Suhkrused ja soolased näksid saab asendada pähklite, rosinate, puuviljade, mahla ja muu huvitava tervisliku toiduga. Kui kingitus päeva jooksul pärast pakkimist üle antakse, võib see sisaldada ka värskeid puuvilju ja toormahla. Kui säilivusaeg loeb, siis pähklid ja kuivatatud puuviljad säilivad aasta või rohkem.

Kui tahta teha kallimat kingitust kui šokolaadikarp, siis seedermänni seemned on umbes 40 eurot kilo, füüsalid 20 ja maailmas on ilmselt ka eksootilisemaid ja kallimaid pähkleid ja puuvilju. Laiemalt vaadates saab kinkida ka maitseaineid nagu safran, mis on üsna kallis.

Tervislikkuse põhimõtet saab rakendada nii jõulupakkidele kui muudele kingitustele, näiteks ürituste tänumeened esinejatele, organisatsioonide pakid vabatahtlikele, sünnipäevakingid töötajatele. Samuti ühiseks söömaajaks toodud toidule.