Autoriarhiiv: sanhei

Salati söömise mehaanika

Salatit on keeruline süüa, sest seda lamedalt taldrikult torkides ei jää see hästi kahvli otsa ja kahvlit labidana selle alla nihutades kalduvad ebakorrapärase kujuga lehetükid küljele, mitte ei jää tasakaalu. Mõlemal juhul kipub salat tõstes kahvlilt maha kukkuma. Kausist salati kurku kallutamine ka ei toimi, sest lehed kleepuvad kausi külge, on liiga suured või kukuvad ebakorrapärase kuju tõttu raskestiennustatavas suunas suust mööda.

Paar lahendust, mida ma pole kasutatavat näinud, on salati blenderis joodavaks püreeks tegemine või batooniks kokkupressimine. Mõlemad variandid on mehaaniliselt lihtsamad juua-süüa kui tavaline salat. Näppudega söömine on lihtsam kui kahvliga, aga kaugel ideaalsest. Juurviljamahl või smuuti on pisut sarnased salatipüreele, aga neist on kiudained (viljaliha) eemaldatud.

Üks võimalus salatit mugavalt püstijalu süüa oleks muu salat ühe suure salatilehe sisse rullida ja sushisarnaselt kinni siduda. Kahjuks oleks selline salatirull üsna ebastabiilne ja lekkiv, sest salat kipub rebenema, on elastne pinna normaali suunas ehk püüab end lahti kerida, vedelikku mitteimav, seega laseb kastmel lihtsasti lekkida. Salatileht ei kleepu enda külge, mis takistaks lahtirullumist.

Aasia köögis on probleemile lahendus leitud, kuigi ma pole seda laialt kasutuses näinud. Nimelt rullitakse salat (või ka muu toit) riisipaberi sisse, mis on lihtsalt õhuke taignakiht. See on pinna normaali suunas plastne, mitte elastne, seega ei keri end lahti. Pinnaga paralleelselt on aga veniv ja elastne, nii et ei rebene. Riisipaber on pisut niiske ja kleepub enda külge nagu iga tainas, mis takistab rulli lagunemist ja hoiab vedeliku selle sees. Pisut imab riisipaber ka vedelikku, aga see pole oluline omadus.

Söömise alustamine servadest või keskelt

Vastkeedetud toidu söömist tasub alustada servadest, mis jahtuvad kiiremini. Seevastu ülessoojendatud toitu, eriti mikrolaineahjus tehtut, maksab esmalt pigem keskelt haugata, sest keskkoht on jahedaim. Mikrolaineahjus kuumenevad kõigepealt toidu servad, pliidil tehes põhi, gaasipliidil järgmisena servad. Mittekonvektiivne soojusjuhtivus on toidul üldiselt halb, mistõttu võib söök väljast kõrbeda*, samas seest tooreks jääda, ning on enamasti keskelt jahedaim.

Värskelt keedetud toit on üldjuhul ühtlaselt läbi kuumenenud, eriti kui tegemist on vedela supi või pudruga, milles soojus konvektsiooni teel levinud on. Ühtse algtemperatuuriga toidu soojuse söömishetkel määrab jahtumiskiirus.

*Erand on mikrolaineahjusai, mis kõrbeb esimesena keskelt, mu isikliku kogemuse kohaselt.

Ujumisprillidele peeglite lisamine

Selleks, et kroolides või selili ujudes ujumissuunas näha, võiks ujumisprillidele väikesed peeglid lisada. Erinevalt võistlusbasseinist ei ole enamikus ujumiskohtades lipukestega nööri, mis hoiatab läheneva takistuse (basseini otsa) eest. Praeguste ujumisprillidega peab vaatamiseks kroolides pea veest välja tõstma ja selili ujudes end kõhuli pöörama, mis tähendab paari tõmbe vahele jätmist.

Peeglite disain nõuab natuke nuputamist, et prillid nendega ikka hüdrodünaamiliseks jääksid. Seda mitte niivõrd ujumiskiiruse jaoks, vaid selleks, et veetakistus prille näolt alla ei tõmbaks. Juba praeguste ujumisprillide puhul on probleem, et laine või pea ees vettehüpe lööb need lihtsasti näolt maha ja siis lähevad need kergesti kaotsi. Ilmselt peab iga peegel olema läbipaistva kupli (prilliklaasi) all. Need kuplid kujutaksid endast üsna suuri pungsilmseid prille. Kaks prilliklaasi saab asendada ühega, muutes prillid ujumismaskiks, mis on suurem ja mille alla on lihtsam peegleid mahutada.

Teine variant selili ujumiseks oleks peeglid eraldatavate hingedega prillide alaosa külge kinnitada. Kõhuli ujudes saaks peeglid vastu põski panna või küljest ära võtta, et veetakistust vähendada. Selili ujudes oleks võimalik peeglid endale sobiva nurga alla kallutada, et liikumissuunas vaadata. Kroolimiseks peeglid prillide välisküljel ei sobi, sest nägu vees ujudes kipub peeglite veetakistus prille paigast lükkama.

Pudelisuud puudutamata joomine

Oskus pudelist juua pudelisuud puudutamata on hügieeni jaoks hea. Põhimõtteliselt tähendab see joogi kurku valamist. Indias on see laialt levinud – eks motivatsioon mikroobide levikut takistada on kõrgem suurema haiguskoormusega piirkonnas. Harjutamist see oskus küll kümmekond korda vajab (soovitavalt kraanikausi kohal ja veega, et mitte riiete rindmikku ega põrandat määrida), aga selle omandamine on üldiselt kiire ja lihtne.

Pilte ja videoid pudelit puudutamata joomisest leiab internetist palju (näiteks otsifraasiga „drinking without touching the bottle”). Samamoodi saab klaasist, kannust jm anumatest juua neid suuga puudutamata.

Kasutute otsingutulemuste eemaldamisest

Internetipoed näitavad peale toote vaatamist ja eriti sellel klõpsamist otsingutulemustes sama asja uuesti. Varem vaadatud kauba esile tõstmisega loodetakse otsijat ostma meelitada. Tihti raskendab see sobiva toote leidmist, sest kui inimene midagi vaatab ja seda ostukorvi lisamata edasi liigub, siis järelikult see kaup talle ei sobinud. Selle asemel, et seda reklaamina uuesti näidata, peaks selle otsingutulemustest eemaldama, et lihtsustada keskendumist asjadele, millel on positiivne tõenäosus ostjale meeldida.

Poodlemisveebilehtedel oleks lihtne ja kasumlik lisada iga otsingutulemuse kõrvale nupp „ära seda mulle rohkem näita”. Võimalus tooteid otsingust eemaldada laseks ostjatel veebilehele enda kohta rohkem teavet anda. See info on raha, sest aitab pakkumisi täpsemini suunata. Ostjad võidaksid samuti, sest hoiaksid aega kokku. Kui internetipood ise seda võimalust ei paku, siis programmeerida oskav inimene saaks selle ise tekitada: arvuti laadib otsingutulemused alla ja blokeerib neist mõned kasutaja käskude põhjal, näidates ainult ülejäänuid.

Lisaks ostlemisveebilehtedele kiirendaks varem kasutuks osutunud tulemuste kõrvaldamine igasugust internetiotsingut. Lihtne näide on Rooma armastusjumalanna kohta teavet tahtva inimese otsingutulemustest pornograafia eemaldamine.

Kontoritooli soojusisolatsioon

Mõnel kontoritoolil on paks istepadi, aga seljatoeks õhuke võrk, mis on servadest raamile kinnitatud. See tooliehitus on ebapraktiline, sest tagumik külma ei karda, selg aga küll. Parem disain oleks soojust isoleeriva seljatoe ja hingava võrgust istealusega. Arusaadavad variandid on ka üleni paksu polstriga või terves ulatuses võrgust, vastavalt siis külma ja kuuma sisekliima tarvis.

Kui tagumik toolil külmetab, siis see viga on lihtsasti lahendatav padja või riidetüki (käteräti näiteks) istumise alla panekuga, aga selja tagant kipub polsterdus alla libisema. Piisavalt suure riide võib muidugi üle seljatoe laotada, mis allavajumist vähendab.

Kusemistehnika rappuvas tualetis

Rongi, lennuki või laeva kõikuvas-vappuvas peldikus kustes saab end stabiliseerida peaga vastu enda ees olevat seina toetudes, põlved vastu külgseinu kui need piisavalt lähedal on (nagu enamasti lennukis). Istumine on muidugi veel stabiilsem, aga mõnikord ei kutsu peldiku ebahügieeniline seisukord seda varianti valima. Vappuv peldik on suurema tõenäosusega täis pritsitud, sest eelnevatel püstikusejatel oli sihtimine raskendatud. Lisaks võib salongi rappumine reisijates merehaigust tekitada, misjärel on ka okset peldikus tihemini, sealhulgas väljaspool potti. Seevastu peakõrgusel on minu kogemuse põhjal sein alati puhas olnud. Külgseinad poti kõrval on ka enamasti puhtad. Nii et viie kohaga toetumine (tallad, põlved ja pea) on hea kompromiss stabiilsuse ja hügieeni vahel.

Mikrolaineahju pisut mugavamaks muutmine

Pöörlev alus mikrolaineahjus peaks peatuma samas asendis kui kuumutamise alguses, et tassi kõrv oleks kasutajale mugavas suunas (samas kui sisse asetades), mitte näiteks tassi taga. Väga lühikese tööaja (alla ühe maksimumkiirusel alusepöörde) korral võiks alus lihtsalt seista, pikemate kuumutusaegade puhul pöörelda kiirusega, mis jagab tööaja täispööreteks. Paljudel mikrolaineahjudel saab juba valida, kas alus peaks pöörlema või seisma, nii et alusemootori kiirus on reguleeritav – vaja ainult lüliti programmeerida. Kui mootorikiirust muuta ei saa, siis võiks selle tehases sättida nii, et levinuimate kuumutusaegade (1-minutiliste intervallide) jooksul teeb alus täisarvu pöördeid.

Kedrid pahkluunikastuse kaitsega

Kedrid on matkates kasulikud: takistavad lume saapasäärde pääsu, kaitsevad sääri kriimustuste eest. Pika säärega matkasaapad neid eeliseid ei paku (praktiliste matkasaabaste säär ei ulatu kuigi kõrgele), aga kui saapasääred piisavalt jäigad on, siis kaitsevad pahkluud nikastuste eest, sarnaselt slaalomisuusasaabastele. Pika sääre negatiivsed küljed on saapa jalgatõmbamise ja paelte sidumise aeg, jala ja pahkluu higistamine.

Kedride ja pika säärega saabaste eelised saaks kombineerida, asendades saapasääre kombineeritud kedri ja nikastuskaitsega. Nikastuskaitse takistaks pahkluu liigset paindumist, aga laseks väikese amplituudiga liikumisel toimuda. Üks võimalik mehhanism oleks saapa külge kinnitatud jäigad pulgad, mis hoiavad üleval põlve lähedal ümber sääre käivat võru, millel on igas küljes liikumisruumi. Kui pahkluu liiga palju ei paindu, siis võru säärt ei puutu. Suure pahkluukalde korral hoiab võru saapa pulkade abil paigal ja takistab niiviisi pahkluu kaugemale liikumist antud suunas.

Kedri saaks ehitada pulkade peale, lihtsalt ühendades need omavahel tugeva riidega, mille saab ülalt (võru kohalt) kummipaelaga jala ümber koomale tõmmata, et lume sissevajumist takistada.

Nikastuskaitse ei tohiks jalalaba neutraalse asendi korral jäigalt vastu jalga olla vähemalt kahel põhjusel: pahkluu liikumatus takistaks normaalset kõndimist ja liigne abi pahkluud stabiliseerivatele lihastele viiks nende atrofeerumisele. Seevastu kui nikastuskaitse pahkluupainde alguses vastu säärt ei puutu, siis pahkluulihased pingutuvad ebatasasel pinnal kõndides automaatselt, et jalalaba kaldumisele vastu töötada.

Harjumus võib eesmärgile vastu töötada

Harjumus aitab laiskusega võidelda, sest muudab käitumise automaatseks, jätab otsustamise vahele. Vahel kaob käitumise harjumuspäraseks muutumisel silmist selle algne eesmärk, näiteks trenni puhul tervis, hambapesul ilusad terved hambad. Harjunud tegevus võib muutunud olukorras osutuda kahjulikuks, mida mõtlemist vahele jättes ei märkateetööde tõttu võib tavapärane kiireim marsruut alternatiivist oluliselt aeglasem olla, aga inimene pöörab ikka automaatselt samale teele nagu alati. Samuti võib käitumine ise tasapisi teiseneda, näiteks rutiinses trennis harjutuste tehnika lihtsama vastupanu teed minna.

Harjumus regulaarselt hambaid pesta teeb pisut halba kui viimane toidukord enne pesu satub hambapesuajale liiga lähedale. Hammaste harjamine kohe peale sööki kahjustab hambaemaili, sest see on pehmenenud, eriti magusa või hapu toidu järgselt. Sellepärast soovitas hambaarst mul vältida hambapesu tunni aja jooksul peale sööki ja selle asemel happekahjustuse vähendamiseks suukeskkond neutraliseerida piima, suuloputusvedeliku või veega. Samuti peaks hambaid pesema õige harjamistehnikaga, mitte „juurt saagides” ega ka mitte liiga kaua, jällegi emailiabrasiooni piiramiseks. Ajapikku kipub harjamistehnika valeks muutuma, mida inimene rutiinis olles tähele ei pane.

Trenniharjumus takistab laisklemist, aga väljaspool trenni tehtud kehalise pingutuse või haigestumise järgselt võib tavaline trenn kahjulik olla. Ületreening (näiteks sama lihase jõutrenn järjestikustel päevadel) tekitab stressihormoone, soodustab vigastusi ja võib füüsilist suutlikkust vähendada, nii et algsele eesmärgile vastu töötada sarnaselt liigkiire või liigpika hambapesuga. Vilets harjamistehnika kahjustab igemeid ja hambajuuri, analoogselt viletsa trennitehnika tekitatud vigastuste ja piiratud ja tasakaalustamata kehalise arenguga.