Autoriarhiiv: sanhei

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Lisa kommentaar

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

Põdrakanepi jm taimeteede maitse ja lõhn

Lisa kommentaar

Huvitav, et värsketest põdrakanepi õitest tehtud teel on erinev lõhn kui lehtedest. Õietee lõhn ja maitse on ka omavahel erinevad – lõhn sarnanes nõgesele, maitse oli mahe herne, kapsa ja mingi muu taime segu. Põdrakanepi lehtedest teel oli algul rabarberilõhn, aga poole tunni järel siiski rohkem nõgese moodi nagu õieteel. Lehetee oli maitsetu, mis tundub taimeteede puhul tavaline. Kaselehetee lõhnas saunaviha järele, aga maitses nagu vesi. Pärnaõieteel oli mee lõhn, aga puudus maitse. Apteegitilli (fenneli) teel on märgatav ravimi- ja aniisilõhn, aga maitse nagu veel. Kuusevõrseteel pole samuti maitset, lõhn on õrn jõulupuu oma. Kuusevõrsed ise on närides tugeva hapu ja vaigu maitsega. Samas apteegitilli, kaselehte või pärnaõit närides pole samuti erilist maitset – ainult õrn taimemekk vahel.

Sotsiaalse võrgustiku sideme definitsioonist

Lisa kommentaar

Võrgustikumudelid on hea kirjeldus füüsiliste võrgustike kohta. Näiteks elektri liikumiseks tootja, alajaama ja tarbija vahel on vaja juhtmeid – sidet võrgustikus nende sõlmede vahel. Sotsiaalses võrgustikus pole aga tihti selge, mis nähtus side täpselt on. Võrgustiku-uurimustes on sideme definitsioon näiteks vastastikku üksteise sõbraks nimetamine, üksteise sotsiaalmeedia postituste jagamine ja laikimine, telefonide asukohtade ühtimine suure osa ajast. Need mõõdikud on positiivses korrelatsioonis koostööga füüsilises maailmas, nii et uurimistööks piisavad.

Filosoofilisemalt on positiivne sotsiaalvõrgustiku side selles osalevate inimeste uskumus omavahelise edaspidise koostöö kasulikkusesse, mitte näiteks tegelik suhtlus minevikus. Mõttelised eksperimendid uskumuse ja koosviibimise mõju eristamiseks on järgnevad. Kui kahel pikaaegsel sõbral on mõlemal mälukaotus ja nad unustavad üksteist, siis eelnev suhtlus ei ennusta enam tulevast koostööd. Kui kaks inimest hakkavad uskuma, et nad on minevikus palju koos tegutsenud, kuigi tegelikult pole kunagi kohtunud, siis käituvad nad nagu vanad sõbrad. Nagu käitumise ja otsuste puhul peaaegu alati, loeb uskumine, mitte tegelikkus. Muidugi on eelneva koostöö korrelatsioon tulevasega tugevalt positiivne, sest uskumine on antud juhul tegelikkusega tugevas positiivses korrelatsioonis – mälukaotused ja detailsed valemälestused on haruldased.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Lisa kommentaar

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

„Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Arhitektide motiiv nõuda ehitise sobivust miljööga

Lisa kommentaar

Arhitektide üks isekas motiiv nõuda uue ehitise sobivust ümbritsevatega on, et see sunnib uusi turule tulevaid arhitekte jäljendama vanade stiili, kes kavandasid piirkonna praegused hooned. Vanad olijad on oma stiili kopeerimises osavamad kui uued tulijad. Seega annab jäljendamise nõue vanadele olijatele konkurentsieelise.

Seda teooriat saab empiiriliselt kontrollida arhitektuurivõistluste andmetel. Selleks tuleb paljude võistluste lõikes vaadata 1) esitatud kavandite sarnasust ümbritsevate hoonetega (masinõpe suudab piisavalt suure valimi korral tuvastada sarnasuse ka seda eelnevalt defineerimata), 2) arhitekti karjääri pikkust antud turul ja eriti seda, kas ta on mõne ümbritseva ehitise kavandaja, 3) kes võitis, 4) kes oli žüriis. Kui mõne ümbritseva hoone arhitekt võidab suurema tõenäosusega kui tema varasemate saavutuste põhjal eeldada võiks, siis viitab see stiilikopeerija eelisele uudsusepakkuja ees. Sama järelduse võib teha kui ümbritsevate hoonetega sarnane kavand võidab suurema tõenäosusega kui erinev. Kui žüriis on kohalikud arhitektid ja eriti ümbritsevate hoonete kavandajad, kas siis on kopeerija eelis suurem? Ehk kas siis võidab sarnane kavand suurema tõenäosusega kui välisžürii puhul?

Kui uued arhitektid on juba mõne püstitatud ehitisega teatud stiili järginud, tekib neil motiiv ka ise edaspidi selle järgimist nõuda, et eelist saada. Nad liituvad siseringiga ja on siis huvitatud siseringi positsiooni kindlustamisest. Sotsiaalne norm jätkub. Sarnane mehhanism toimib muudes kunstivaldkondades, aga ka teaduses, kus avaldamiseks tuleb viidata paljuviidatud teadlastele.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Lisa kommentaar

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Robotorkester

Lisa kommentaar

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Lisa kommentaar

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Lihaloomade jõusaal

Lisa kommentaar

Toiduks tarvitatavate loomade tailiha maksab rohkem kui pekk, seega on loomakasvatajatel huvi suurendada loomade lihasmassi protsenti ja vähendada rasva. Kehakulturistid püüavad endaga sama saavutada. Praegu põllumajandusloomad eriti trenni ei tee, sest see kulutaks energiat ja loomad vajaksid siis rohkem kulukat toitu, et tapakaaluni kasvada. Võibolla suurendaks loomade jõutrenn nende tailihasisaldust piisavalt, et suuremat toidukulu ära tasuda. Sead on koertega võrreldavalt intelligentsed, nii et neid saaks ilmselt õpetada omavahel köievedu tegema, millega koerad hea meelega end lõbustavad. Õnnelikumad loomad oleksid ka eetilisel ja suhtekorralduslikul põhjusel paremad. Vähem lõbusad trennid oleksid koorma vedamine nagu vanasti hobused või lauaplaadi alla pugemine ja laua seljaga üles tõstmine. Need vajaksid ka kulukamat trennivarustust kui köis.