Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Talisupluseks vett ringi ajavad propellerid

Talisupluse jaoks jääaugu lahti hoidmiseks kui õhutemperatuur on alla nulli on vaja tihti pinnalt jääd riisuda, sest õhuke tekkiv jää on terava servaga ja võib ujujaid lõigata. Nõmme Spordikeskuse basseinis näiteks riisuti 08.03.2021 hommikul. Riisumisest lihtsam oleks populaarsetesse taliujumiskohtadesse vee alla aeglane propeller paigaldada, mis veeringlusega jää tekkimist takistab. Siis ei ole muret, et raskestinähtavat läbipaistvat õhukest jääd õigel ajal ei eemaldata. Piisab ühest pöördest minutis, mis ei vigasta juhuslikku vastupuutujat. Basseini on eriti lihtne propellerit panna, aga saab ka avavette.

Sellised propellerid olid kunagi Võrtsjärves kalade ummuksisse jäämise (lämbumise) vältimiseks – jäävabad laigud propellerite kohal võimaldasid kaladel seal hapnikurikkamat vett hingamas käia. Vist korraldas seda veesegamisprojekti Võrtsjärve Limnoloogiakeskus, aga praegu ma internetist selle kohta materjale ei leidnud.

Kui veealune propellerimehhanism ummistuma kipub või muidu liiga kulukas on, siis teine viis jäätumist takistada on akvaariumipumba laadne voolik, mille kaudu vee alla aeglaselt õhumulle puhutakse. Tõusvad mullid segavad vett, tõstes põhjast soojemat pinna lähedale. Kui veekogu kaldal on soojustatud hoone, võib vooliku teise otsa sisse õhku pumpav mootor olla hoones, ise külmumise eest kaitstud.

Energia kokku hoidmiseks võib propelleri ja õhupumba kiirust automaatselt õhutemperatuurile vastavaks kohandada. Plusskraadidega pole vaja vett segada. Mida külmem õhk, seda kiiremini propeller või pump peab töötama. Kontrolleriks sobib näiteks temperatuurianduri ja releega Arduino.

Sisekujundus, mis arendab mõtlemist

Lisa kommentaar

Eriti koolides ja lasteaedades võiks kõik pinnad ja esemed muuta õppevahenditeks. Põrandal võiks olla maakaart, putuka- või taimepildid, teed ja liiklusmärgid. Seinad kaetud geomeetriliste kujundite (Sierpinsky vaip, mingi tessellatsioon), valemite, luuletuste või muu teabega. Laes tähekaart, pilvenäidised, linnupildid koos nimedega või ilma. Projektoriga võib valgele laele ja seintele ka pidevalt vahetuvat materjali kuvada. Laudade ja toolide pinnad võib ka teabega katta, sealhulgas altpoolt, mis pakub avastamisrõõmu.

Uksepiitadele võib joonistada või kleepida sentimeetripaela või ruudustiku, mille iga ruudu küljepikkus on algarv sentimeetreid, erinevatel piitadel erinev.

Trepiastmete vertikaalne ja horisontaalne osa võiks olla eri värvi, nii et trepi keskmine värvus muutub vastavalt vaatenurgale.

Mänguväljaku kiik võiks olla lihtsalt põrandalaud üle silindrilise paku, nii et jõu õlga saab muuta, nihutades lauda asümmeetriliselt üle paku. Teine huvitav kiik on ülal tala küljes kiikuv pulk, eri otsad eri pikkusega, otste küljes köied, nii et kiikuda saavad erineva raskusega inimesed või lühemas pulgaotsas kaks, pikemas üks.

Jooginõud võiksid olla mõõtetopsid, mille pealt saab ühikuid õppida. Erineva teadaoleva suurusega mõõtetopside abil saab diofantilisi võrrandeid tutvustada, näiteks mõõda 4- ja 7-ühikulise topsi abil 9 ühikut vett. Taldrikutele võib erineva laiusega sektorid glasuurida.

Klaasist või läbipaistvast plastikust prismad akendel tekitavad ilusaid vikerkaari. Saab võrrelda, miks LED lambid prismas vikerkaart ei tekita.

Difraktsioonivõre saavad lapsed ise teha, kriipides või joonistades läbipaistvale plastikplaadile lähestikku paralleelseid sirgjooni. Plaadi võib siis aknaklaasi asemele panna.

Peeglid 90-kraadistes nurkades ei pööra kujutist ümber kui täpselt keskele vaadata. Peeglid vastasseintes tekitavad lõpmatuid peegelduste jadasid.

Kõikvõimalikud masinad ja seadmed võiksid olla korpuseta või kui ohutus nõuab korpust, siis läbipaistva korpusega, et näha osi, mis seal sees. Loputuskast tualetis, ukseluku ja aknalinkide katteplaadid näiteks.

Teaduskatsete ideed teadusmessiks annavad veel võimalusi.

Ühesuunaline liiklus kitsas garderoobis kiirendab kokkuvõttes asjade kättesaamist võrreldes sama ukse või käiguvahe kaudu sisse ja välja trügimisega. Klassi eesotsast kontrolltööde võtmisel on samuti ühesuunaline ringiratast käimine parem kui punti kogunemine ja seal keskele ja välja trügimine.

Köieveo asemel võib teha paljude inimestega rõngavedu, kus igaüks püüab rõngast võimalikult oma nurga lähedale saada. Koostöös on lihtsam tõmmata, aga siis peab nurga osas teistega kompromissi leidma. Kolme võistkonnaga jalgpall auhindab ka strateegilist tegutsemist.

Inimesesuurune hamstri jooksuratas on lõbus. Selleks, et pööreldes ettevaatamatult küljele sirutatud käed ratast ülal hoidvate pulkade ja ratta diameetripulkade „kääride” vahele ei jääks, võiks ratast külgedelt kinnitada pikemate horisontaaltorudega, mis alles meetri kaugusel ratta diameetripulkadest allapoole maapinnani pöörduvad.

Käsitsi vändatav ventilaator (kaitsevõrega), või ka jalgrattatrenažööri või sõudeergomeetri külge ühendatud.

Turumanipulatsioon Funderbeamis iseendale müües

Lisa kommentaar

Idufirmade kapitalikaasamise ja nende osakutega kauplemise platvormil Funderbeam pole internetiotsingu kohaselt kümne aasta jooksul ükski idufirma edukalt väljunud (börsile läinud, kellegi poolt ära ostetud), kuigi Funderbeami hinnagraafikute kohaselt on mõnede idufirmade osakute hinnad kümneid kordi tõusnud. Tekib küsimus, kas Funderbeamis näidatavad graafikud ikka peegeldavad tegelikku turgu.

Üks võimalus, kuidas näiteks idufirma X omanik võib selle osaku hinda Funderbeami (ja muude ühisrahastusplatvormide) järelturul üles pumbata, on müüa iseenda muude firmade Y ja Z vahel idufirma X osakut kõrge hinnaga (Y ja Z on Funderbeami investorid, aga X Funderbeamis kaubeldav ettevõte). Selline turumanipulatsioon iseendalt ostmise abil on võimalik, sest erinevalt börsist, kus tehing sõlmitakse anonüümselt parima hinna pakkujaga, saab Funderbeami järelturul valida, kellega tehingut teha. Seega saab vastaspooleks valida endaga seotud kaupleja. Siis pole karta raha kaotamist, ostes osakuid kõrge hinnaga, sest ostetakse iseendalt.

Sõnades Funderbeam muidugi keelab turumanipulatsiooni, aga sõnades on neil ka palju teisi reegleid, mida nad ei jõusta, näiteks idufirmade kohustus iga kvartali aruanne esitada. Funderbeami esindaja isegi tunnistas, et nad ei tee muud kui meeldetuletuste saatmine kui kaubeldavad idufirmad aruandekohustust ei täida.

Kui idufirma osaku hinnagraafik joonistatakse lihtsalt viimaste tehingute keskmise hinna põhjal, siis on hinnapumpamine eriti lihtne, sest piisab ühe osaku edasi-tagasi kauplemisest piisav arv kordi enda valitud hinnaga enda firmade Y ja Z vahel. Isegi kui Funderbeam joonistab hinnagraafiku tehingute väärtustega kaalutud keskmise põhjal, saab hinna üles ajada – peab vaid ajaühikus suurt mahtu enda firmade vahel liigutama. Selleks ei pea ise palju osakuid omama, lihtsalt peab palju edasi-tagasi tehinguid tegema. Kauplemistasu ju ei ole, tehingud on tasuta, nii et turumanipulatsioon ka.

Kui keegi teine teeb madala hinnaga tehingu ja seega osaku hinnagraafiku alla tõmbab, võib manipuleerija arvutiprogramm selle kiirelt tuvastada ja teha palju kõrge hinnaga tehinguid Y ja Z vahel. See lööb hinna jälle üles.

Funderbeamil on motiiv sellist hinnapumpamist lubada (ma kindlasti ei väida, et nad seda tegelikult lubavad või et keegi seda teeb), sest nii tundub uutele investoritele, et Funderbeamis kaubeldavate idufirmade osakute väärtused tõusevad, mis meelitab investoreid platvormile. Funderbeam ei võta investoritelt tasu, küll aga idufirmadelt, kelle osakuid noteerib. Idufirmadele meeldib platvorm, kus on palju investoreid, kes nende osakuid esmaemissioonil ostavad. Konkurents investorite vahel laseb idufirmal osaku eest kõrgemat hinda küsida, ehk kaasata rohkem kapitali või müüa sama raha eest väiksema osa ettevõttest. Kaotajaks jäävad investorid, kes hinnagraafikul olevast numbrist isegi tunduvalt odavamalt oma osakuid müüa ei suuda. Millegipärast ostetakse vahel järelturul kõrge hinnaga pakutavaid osakuid enne madalamaid.

Üks seletus on, et kuna pakutava müügiorderi peab ostma täies mahus, siis ostja valib endale sobiva koguse isegi kui peab selle eest kõrgemat ühikuhinda maksma. Suure hinnavahe korral ei tundu see tõenäoline. Samuti saab foorumisse kirjutada soovi teatud kogust osta koos palvega, et osaku müüjad oma suure orderi väiksemateks tükkideks jagaksid.

Hinnapumpamist takistaks börsisarnane „parima hinnaga tehingu” reegel, et tehing sõlmitakse turu vastaspoolel parimat hinda pakkuva kauplejaga. Kui keegi tahaks kõrge hinnaga iseendale müüa, peaks ta nii ostu- kui müügiorderi börsile edastama. Kõrge hinnaga müügiorderit ei võtaks teised kauplejad vastu, aga ostuorder täidetaks teiste kauplejate müügipakkumisega, mille hinnad on madalamad. Nii peaks manipuleerija ostma kõik pakutavad müügiorderid kuni tema soovitud hinnatasemeni, et hinda sellele tasemele pumbata. Need ostud läheksid väga kulukaks ja koormaksid manipuleerijat suure koguse madala väärtusega osakutega, mille eest ta kõrget hinda maksis.

Teisest mullipumpamise taktikast ühisrahastuses olen kirjutanud postituses Overbidding incentives in crowdfunding, mis räägib esmaemissiooni, mitte järelturu manipulatsioonist.

Talgud kui laenuvõtt

Lisa kommentaar

Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.

Jõusaalis käimine vs treenimine

Lisa kommentaar

Tehkem vahet jõusaalis käimise ja jõusaalis treenimise vahel. Nende jaoks, kes jõusaalimasinatel istuvad ja telefoni näpivad või omavahel juttu ajavad, võiks paigaldada seina äärde istepingid. Nad saavad seal istuda ja pärast ausalt väita, et käisid jõusaalis – kõndisid pingini ja tagasi. Kõik võidavad, sest pingid on istumiseks mugavamad kui masinad, mis omakorda vabanevad trennitegijatele.

Jõusaalimasinatele võiks paigaldada sellised elektrilised seadmed, et kui keegi masinal istub, aga seda ei liiguta (trenni ei tee), siis saab särtsu tagumikku. See motiveeriks jõusaalis käijaid/istujaid masinat vabastama, et teised saaksid seda kasutada.

Sõidueksami ajad kiirkorras suurema riigilõivu eest

Lisa kommentaar

Transpordiamet võiks pakkuda sõidueksami aega ka kiirkorras suurema riigilõivu eest nagu PPA pakub passi kättesaamist (https://www.politsei.ee/et/juhend/eesti-passi-taotlemine-taeiskasvanule/taotlemine-iseteeninduses: passi riigilõiv on iseteeninduses taotlemisel 35 €. …kiirkorras on riigilõiv 58 €.). Praegu ostavad-müüvad eksamitegijad omavahel varasemaid aegu, näiteks https://www.facebook.com/groups/arkeksamiteajaduleeesti ja maksavad isegi vabade eksamiaegade teavituste eest 10-25 € (https://eksamiajad.ee/).

Aegade eraviisiline kauplemine tekitab motiivi hangeldamiseks: panna aeg kinni, et seda kellelegi edasi müüa. Kui ei õnnestu müüa, siis lükata aeg edasi hilisemaks enne kui tühistamise eest uuesti lõivu peab maksma. Hangeldamise tagajärjel jääb see aeg suurema tõenäosusega kasutamata, sest teised, kes seda aega vajaksid, aga osta ei taha või ostuvõimalusest õigel ajal ei tea, ei registreeru sellele edasilükkamisel vabanenud ajale. Transpordiametil jääb see aeg tühjaks, järjekorrad pikenevad, hilised edasilükkamised raskendavad graafiku planeerimist nii Transpordiametile kui eksamitegijatele.

Kui Transpordiamet ise ei saa kõrgema lõivu eest kiirkorras aega pakkuda, võiks selleks ministeeriumist luba küsida. Vajadusel küsida, et ministeerium vastavaid määrusi muudaks.

Kiirkorras aegade pakkumisega Transpordiamet sisuliselt konkureeriks hangeldajatega. Kui hangeldamine tekitab piisavalt suure järjekordade pikenemise, siis teeks Transpordiameti konkurents aegade jaotuse efektiivsemaks.

Transpordiamet saaks oma andmete põhjal teatud täpsusega kontrollida, kes aegadega hangeldab. Kui keegi lükkab sõidueksami aega korduvalt edasi just enne kui tal tekiks uue riigilõivu maksmise kohustus, siis tõenäoliselt üritas ta aega müüa, aga ei leidnud ostjat. Kui inimene lükkab lihtsalt aega mitu korda edasi ja sama aja paneb iga kord kiiresti peale selle vabanemist kinni keegi teine, siis tõenäoliselt müüs inimene aja iga kord kellelegi teisele.

Transpordiameti vastus

Teie ettepanek on huvitav, paraku juba läbi arutatud ja kõlbmatuks tunnistatud. Põhjusi on mitu:

Eetiline. Selline süsteem looks eelise neile, kes on nõus rohkem maksma. Transpordiamet on teinud mitmeid arendusi ja protseduurireeglite muutusi, et esimesele katsele tulev juhikandidaat oleks eelistatud järeleksamite ees. Lisaks asjaolu, et kiirpassi taotlustest rahuldatakse valdav enamus, riiklike sõidueksamite sooritus on kuskil 50% peal. See tekitaks küsitavusi protsessi läbipaistvuse osas. Üheks korruptsiooni tajumise parameetriks on just nimelt see, et protsessid on läbipaistvad ja võimalikult ühetaolised kõigile klientidele.
Majanduspoliitiline. Transpordiamet on täidesaatva võimu asutus, mitte tulu teeniv organisatsioon. Riigilõivu mõte on katta tehtud kulutusi, mitte teenida kasumit. Suurem riigilõiv eeldaks Transpordiametilt ka täiendavaid kulutusi, näiteks kallimat eksamisõidukit. Nn kiirpassi puhul võib pealiskaudsel mõtisklemisel leida teatavaid täiendavaid kulutusi – trükikoja koormuse kasv, menetleva ametniku koormuise kasv, täiendavad kulleriteenused trükikoja ja PPA teenindusbüroo vahel.
Lõpetuseks sooviks Teid ikkagi tänada huvitava mõttearenduse eest.
Parimate soovidega
[nimi eemaldatud]

Minu vastuväited 26.01.2021

Transpordiameti kumbki põhjendus ei ole veenev.

1) Eks igaühel on erinev maitse eetika osas. Praegune süsteem, kus eksamiaegadega kaubeldakse, loob veel suurema eelise neile, kes on nõus rohkem maksma, kui kiirema pääsu eest kõrgema riigilõivu küsimine. Lühemad järjekorrad vähendaksid rohkem maksjate eelist. Üks viis järjekordi lühendada on kui Transpordiamet konkureerib aegadega kauplejatega.

Sama läbipaistev kui kiirpassi süsteem oleks, et kes maksab suurema riigilõivu, saab kiiremini eksamile, aga kindlasti mitte lihtsama eksami, nagu ka passile õigust mitteomav isik ei saa suurema lõivu eest passi. Seega eksami läbimise protsent ei puutu asjasse. Mingeid küsitavusi läbipaistvuse osas ma ei näe.

2) Kui Transpordiamet ei soovi suurema riigilõivuga tulu teenida, võib ta selle annetada riigituludesse või heategevuseks. Võib ka selle arvelt alandada tavajärjekorras eksamilepääsejate riigilõivu, mis oleks praegune süsteem (kiirem pääseja maksab aeglasemale aja eest) Transpordiameti kaudu, aga ametlikult ja efektiivsemalt.

Transpordiametil pole põhjust suuremaid kulutusi teha.

Kiirpassil tunduvad olevat täiendavad kulutused ainult pealiskaudsel mõtisklemisel. Lõpuks antakse välja ikka sama arv passe ja nende tootmise ja menetlemise kulu on sama. Võibolla kullerteenus lisab pisut hinda, aga kindlasti mitte riigilõivude vahe jagu. Korraga saadetakse ju PPA büroosse palju passe, nii et saatmiskulu jaguneb nende vahel. Suurema riigilõivu maksjad pannakse lihtsalt järjekorra etteotsa.

Transpordiamet võib isegi lühemate järjekordadega kulutusi kokku hoida. Kui ooteaeg on lühem, siis on eksamieelset unustamist vähem, läbikukkumisi sama eksamiraskusega vähem. Keskmine eksamitegija teeb siis väiksema arvu eksameid, mis vähendab Transpordiameti kulu.

Lõpuks soovin tänada Transpordiametit kiire vastuse eest.

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Lisa kommentaar

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof

Nõudepesumasina rest nõuderestiks

Lisa kommentaar

Mõnel nõudepesumasinal on sisemine rest korraga eemaldatav, nii et kui see köögitasapinnale või riiulile mahuks, siis saaks kõik nõud korraga välja tõsta, mis säästaks aega. Siit äriidee nõudepesumasinatootjatele: jagada rest kaheks pooleks, mille saab eraldi välja tõsta ja mis on silmale enamvähem ilusad, nii et nõud saab hulgakesi masinast riiulile liigutada.

Sarnane vahend aja kokkuhoiuks on pesukuivatusrest, mis sobitub riidekapi sisse ja mille saab täies koosseisus õuest sinna tõsta. Hotellides on juba kasutusel riiete veeretamise käru, mis on lihtsalt ratastel metallraam horisontaalse õlakõrguse toruga, mille külge saab riidepuudel rõivad riputada. Selline käru võiks mõõtudelt riidekappi mahtuda. See võib olla ka eemaldatavate ratastega, nii et alumist ratastega plaati saaks muu kauba veeretamiseks kasutada ja kui seda vaja pole, siis näiteks voodi alla parkida.

Asjade hoiustamisel ja logistikas üldiselt on efektiivsem kui ümberpakendamist ja ümberlaadimist vähem on. Merekonteinerid leiutati selleks, et saaks erineva kuju ja suurusega kaupu laevalt lihtsasti rongile või veokile tõsta. Poodides oleks sarnane ajasäästuvõimalus riiulitele mahtuvad kaubapakid, millest ostjal lihtne tooteid välja võtta. Säästumarketis, IKEAs, Walmartis ja muudes odavpoodides on sarnast lahendust juba osaliselt kasutatud, nimelt euroalused põrandal, nendel kaubakastid. See annab küll kaubast hea ülevaate, aga nõuab rohkelt põrandapinda ja kileümbrise ja kastide avamine on vahel tööriistadeta ostjale keerukas. Samasugust kauba transportimise ja väljapaneku ümbriste ühildamise põhimõtet saab ilmselt ka riiulite jaoks kasutada, näiteks tehases kaup riiulitele, täis riiulid poodi, tühjad riiulid tehasesse.

Probleemiks võib olla piisavalt tugevate riiulite kaal tihedama kauba jaoks nagu joogid, konservid, tööriistad. Väikese tihedusega kaup nagu krõpsupakid või kampsunid ei vajuta ka odavast õhukesest vineerist riiulit katki. Riiulid omakorda saab euroalusele tõsta ja poes sealt maha, ka inimjõul kui neil olev kaup piisavalt kerge on. Raskema kauba jaoks võib poe lakke midagi töökojakraana laadset paigaldada, aga see on suurem investeering ega pruugi juba ehitatud poodide puhul ära tasuda. Uusehitistes sisekraana lisamine eriti keeruline ega kallis pole, sest see on ainult terastalad koos tavalise elektrimootori ja mõne ketiga jõuülekandeks, umbes nagu garaažiukseavaja. Logistika on muidugi suur koordinatsioonimäng (muna ja kana probleem): tootjad ei pane kaupa riiulisse, sest poed pole riiulite vastuvõtmiseks valmis ega ka vastavalt ehitatud, poed omakorda ei tee riiulite vastuvõtuks ehituslikke ega töökorralduse muudatusi kui tootjad riiulitel kaupa ei paku.

Häälekast väljahingamisest kehalise pingutusega

Lisa kommentaar

Lisaks psühholoogilisele enesejulgustamisele võib ka füsioloogiline põhjus olla, miks suure kehalise pingutuse korral häälega välja hingatakse, kuigi häälitsedes ju suletakse häälepaeltega osaliselt kõri, mis takistab õhu liikumist. Tundub evolutsiooniliselt ebamõistlik pingutades väljahingamist takistada, sest aeglasem kasutatud õhu väljavool pikendab aega värske õhu sissevooluni ja sedakaudu vähendab lihaste varustatust hapnikuga, seega kehalist võimekust.

Põhjus võib olla, et kõri osalisel sulgemisel sama väljahingamislihaste pingutuse korral rõhk kopsudes suureneb, mis kiirendab hapniku imendumist verre. Lisaks tekitab rõhuerinevus õhuvoole (tuult) kopsudes, mis segab õhu paremini läbi ja viib selle kaugematesse soppidesse. Ühtlasema hapnikusisaldusega õhk suuremal kopsupinnal kiirendab samuti hapniku imendumist. Väljahingamist saab takistada ja kopsurõhku suurendada ka hambaid kokku surudes või huuli torutades.

Kui pingutus on ühekordne (jõutõstmine näiteks), siis võib sportlane täis kopsudega üldse hinge kinni pidada, et neis hetkel sisalduvat õhku pikemalt ära kasutada selle kogust mitte vähendades. Tekkiva hapnikuvõla saab tasuda peale pingutuse lõppu. Samuti saab hingamise peatamisega natuke kokku hoida hingamislihaste energia- ja hapnikutarbe pealt.

Ajakirjanduse motiveerimine teavet pakkuma

Lisa kommentaar

Kui tarbija ei maksa ajakirjanduse eest, siis on ta ise toode – tema oodatav rahakulutamine reklaami mõjul toob tulu reklaamijatele, kes sellest tulust maksavad ajakirjandusele reklaamipinna eest. Sel juhul pole ajakirjandusel erilist põhjust tarbijat olulistest teemadest teavitada ega tagada talle räägitava jutu tõesust.

Mitte igasugune ajakirjanduse eest maksmine ei motiveeri ajakirjanikke esitama tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Kui maksta tuleb iga artikli lugemise eest, siis püüab ajakirjandus tekitada lugemiskiusatust nagu toidutootja ülesöömistungi. Selleks tehakse pealkirjad lugema kutsuvaks klikisöödaks nagu toidupakend õgimiskiusatust põhjustavaks. Sisu tõesus või tervislikkus pole eriti oluline, sest tarbimise tagajärgede saabudes on raha ammu makstud. Sarnane on USA probleem tervishoiusüsteemi ülekulu ja kesiste ravitulemustega, sest protseduuripõhine maksmine motiveerib tegema ebavajalikke protseduure ja muudab ennetustöö kahjumlikuks. Kõige kasumlikum protseduur on selline, mis tekitab kõige kallima järgnevate protseduuride vajaduse. Protseduuride läbimüügi suurendamiseks võidakse hirmutada potentsiaalseid patsiente terviseohtudega, mida tasuline abi väidetakse ära hoidvat. Samal viisil reklaamitakse ka Eestis suuresti ebavajalikke vereanalüüsiteenuseid ja toidulisandeid.

Täiuslikku motivatsiooniskeemi ajakirjandusele, toidutootjatele või tervishoiuasutustele on matemaatiliselt võimatu koostada mitmel põhjusel: Myerson-Satterthwaite teoreem, dünaamiline negatiivne valim, moraalirisk ja riskikartlikkus koos, kusjuures iga paar neist probleemidest on piisav, et Pareto-efektiivsust poleks võimalik saavutada. Siiski on mõned motivatsiooniskeemid paremad kui teised, sest loovad müüjale rohkem ühishuvi ostjaga, et tema teadmisi või tervist tagada. Näiteks pikaajaline koostöö võimaldab korratava mängu karistusi kohaldada. Karistus lepingupartneri praeguse ärakasutamise eest lühiajalise kasu nimel on tulevase tulu kaotamine, sest püsikliendid peletatakse. Kui maksta tervishoiutöötajatele või toidutootjatele inimese tervena elatud aastate eest, siis on neil huvi ennetuseks, vajalike protseduuride tegemiseks ja ebavajalike ära jätmiseks nagu ka tervisliku toidu sobivas koguses pakkumiseks. Pole muidugi garantiid, et klient pakkujat ei vaheta või mujal ebatervislikku toitu ei söö ja siis algsele koostööpartnerile vähem ei maksa. See ostjapoolne moraalirisk välistab Pareto-efektiivsuse, aga kui see risk on piisavalt väike, võib tulemus efektiivsele lähedal olla.

Ajakirjandust motiveeriks piisavas koguses tõest teavet pakkuma samuti pikaajaline koostöö kui lugejad kontrolliksid tagantjärgi esitatud väidete tõesust ja olulise info olemasolu ning otsustaksid tulemuse põhjal tellimuse jätkamise üle. Ainult tõesuse tuvastamine motiveerib esitama võimalikult vähe väiteid, et kusagilt ei saaks kinni hakata, analoogselt poliitikute ebamääraste lubadustega. Ainult olulise info olemasolu kontroll tähendaks kõigi vastandlike väidete valimatut eetrisse paiskamist, et mõni neist ikka täppi läheks. Nende vastandlike motiivide tasakaalustamiseks peakski kontrollima nii seda, kas esitatakse ainult tõde kui ka seda, kas kogu tõde. Pikaajaline leping eemaldaks ka vajaduse sisutühja juttu genereerida, et leheruumi või eetriaega täita, piisaks pikaajalise keskmise teabehulga kokkulepitud tasemel hoidmisest.

Väärtust loob nii sisu kui vorm, näiteks ajakirjanduse puhul nii tõene täielik teave kui ka lihtsasti arusaadav esitus. Toidu puhul vastavalt tervislik täisväärtuslik toit mugavas pakendis. Tervishoiuteenuse puhul vajalikud protseduurid ja ravimid mugaval ajal, kohas ja viisil.

Sisu ja vormi vahel võib olla konflikt. Mugav kiiresti söödav toit on tihti põhjalikult töödeldud (peenestatud, kuumutatud) ja selle kiire seedimine tõstab järsult veresuhkrut. Pingutuseta mõistetav jutt ajakirjanduses võib ülelihtsustamise kaudu teavet moonutada või keerulised seletused ära jätta. Ajakirjanike ajakulu teksti vormi lihvimiseks ja ilusaks kujunduseks tuleb sisu otsimise ja kontrollimise arvelt. Tervishoiuteenuse mugavamaks tegemine nõuab ressursse, mille peab kusagilt võtma, näiteks tervishoiutöötajatele meeldiva suhtlemise õpetamine võtab aega, mida võiks kulutada sisulise ravioskuse täiendamiseks. Mugavas asukohas on tervishoiuasutusel kõrgem üür, selle võrra vähem raha varustuse ja palkamise jaoks. Samuti saaks ilusa sisustuse asemel osta ravimeid ja masinaid.

Ka pikaajalises koostöös maksab ostja selle põhjal, kas ta arvab, et talle on varem head toodet või teenust pakutud, mitte tegeliku kvaliteedi eest. Üks lahendus oleks kihlvedu müüjaga tema kauba mingi objektiivselt mõõdetava omaduse või teenuse tuvastatava tulemuse peale. Selline kihlvedu on tuntud ka kui garantii. Näiteks pakuvad silma laserlõikajad tasuta korduslõikust kui algse operatsiooniga saadud nägemisteravus osutub mõõtes piisavalt viletsaks. Väidetavalt tervisliku toidu garantii oleks kihlvedu tulevase kehamassiindeksi, kolesterooli- ja veresuhkrunäitajate peale, aga tarbija moraalirisk ja negatiivne valim teeb sellise kihlveo (sisuliselt tervisekindlustuse) tootjale ohtlikuks.

Ajakirjandusega saaks kihla vedada nende väidete tõesuse ja täielikkuse üle kui neid väiteid hiljem kuidagi objektiivselt kontrollida saab. Kihlveoturud (betting market) pakuvad mitmesuguste sündmuste üle kihla vedamise võimalust, sealhulgas ka mõnede arvamusliidrite ennustuste (valimistulemused, majanduskasv, katastroofid) täppimineku üle. Aktsiaturul kauplemine on samuti selline kihlvedu üldiste majandusnäitajate ja konkreetsete ettevõtete tulemuste üle. Kui ajakirjanik või arvamusliider ise usub oma juttu, siis peaks ta ka sellele vastavalt kauplema.