Sildiarhiiv: ühiskond

Moe mänguteoreetiline modelleerimine

Mitu majandusartiklit on pakkunud erinevaid seletusi moevoolude kujunemisele. Moodi defineeritakse kui kasutuid, kuid kulukaid muudatusi riietuses, tarbimises või käitumises. Tihti korduvad need muutused tsükliliselt.

Moemäng, kus osa populatsioonist püüab sarnaneda nendega, keda nad kohtavad, teine osa rahvastikust aga erineda, on kirjeldatud Matsuyama (1992) artiklis. Agendid kohtuvad mudelis juhuslikult valitud populatsiooni liikmetega. Kohtumisi on palju ja iga kohtumise järel otsustab agent oma käitumise järgmiseks kohtumiseks.

Koordinatsioonimäng sarnanejate või erinejate vahel on segamini kull-kiri mänguga sarnaneja ja erineja vahel. Täpsemalt kohandavad sarnanejad oma käitumist samaks enda kohatud inimeste käitumisega, erinejad aga erinevaks kohatud inimeste käitumisest. Kui kohtuvad kaks sarnanejat, on tegu koordinatsioonimänguga – mõlemad tahavad teha sama, mis teine, näiteks valida mõlemad sinise või mõlemad punase riietuse. Kui kohtuvad kaks erinejat, on samuti tegu koordinatsioonimänguga, sest mõlemad pooled soovivad sama lahendit – esimene peaks valima sinise ja teine punase, või vastupidi. Sarnaneja ja erineja kohtudes on mäng kull-kiri, kus üks pool tahab valida sama käitumise, mis teine, aga teine pool tahab valida esimesest erineva käitumise. Soovitud lahendid on täpselt vastupidised, ehk tegu on nullsumma mänguga.

Koordinatsioonimängus on kolm tasakaalu – mõlemad sarnanejad valivad punase, mõlemad valivad sinise või mõlemad juhuslikustavad punase ja sinise vahel. Sama kehtib erinejate puhul, ainult nemad tahavad valida (sinine, punane) või (punane, sinine) kombinatsiooni. Koordineeritud tasakaalud on evolutsiooniliselt stabiilsed, ehk kui alustatakse tasakaalust väljas, aga selle lähedal, siis liigub käitumine kohandumise tagajärjel tasakaalu. Segatasakaal on evolutsiooniliselt ebastabiilne, kuna kui üks pool valib rohkem punast, on ka teisel motivatsioon rohkem punast valida ja liigutakse ühe koordinatsioonitasakaalu suunas, mitte segatasakaalu poole tagasi.

Kull-kiri mängus on üks tasakaal, mis on segastrateegiates ehk mõlemad pooled juhuslikustavad oma käitumist. See on evolutsiooniliselt stabiilne.

Neid kahte mängu erinevates proportsioonides segades võib tulemuseks olla kas juhuslikustatud käitumine kogu populatsioonis, moetsüklid või sotsiaalne norm. Moetsüklite korral valivad kõik algul punase, siis üha rohkem sinist, siis jälle punast ja nii perioodilise kõikumisega lõpmatuseni. Sotsiaalse normi kujunedes valivad kõik sama käitumise, kas sinise või punase, olenevalt sellest, kumba algselt rohkem on (see võib olla juhuslik).

Rõivatootjate motiivi pidevalt uusi moode toota analüüsib Pesendorfer (1995).

Mitmekesisuse algoritm

Lisa kommentaar

USAs kuulen tihti kasutatavat sõna diversity, mis eesti tõlkes on mitmekesisus. Sisuliselt tähendab see rühma koosnemist erinevat päritolu inimestest. Sõna diversity on poliitiliselt laetud ja igal pool, kus seda mainitakse, soovitakse seda suurendada. Poliitilises tähenduses mõeldakse USAs mitmekesisuse all eri nahavärviga ameeriklaste kaasamist enamvähem võrdses osakaalus.

Mulle meeldiks rohkem mitmekesisus selle algses tähenduses, ehk mind sisaldava inimrühma koosnemist erineva taustaga inimestest (mitte ainult ameeriklaste). Üks põhjus on, et kui rühmas on palju sarnase taustaga inimesi, siis nad eralduvad ülejäänutest ja suhtlevad pigem omavahel (homofiilia). Lisaks on minust erineva taustaga inimesed huvitavamad (muude tegurite samaks jäädes).

Kui olen sattunud mitmekesisuse teemal vestlema, olen püüdnud seletada, mida ma mitmekesisuse sildi all näha tahaksin. Soovin inimrühma, kuhu kuulujad on võetud ühtlasest jaotusest üle maailma kultuuride, nahavärv pole minu jaoks oluline. Probleemiks on osutunud kultuuri defineerimine. Võib defineerida keele kaudu, aga siis peab selgitama, mis on keele ja murde vahe ning kuidas keeli üksteisest eristada. Pole selget piiri, millal lugeda lahknevad murded eri keelteks – mäletan kusagilt tsitaati, et keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik. Eesti keel on seega keel, võro kõne aga murre.

Leidsin, et edaspidiste vaidluste vältimiseks tuleks mitmekesisus defineerida algoritmi kaudu. Kui on vaja moodustada N inimesest koosnev rühm, siis mitmekesisuse maksimeerimiseks tuleb jagada Maa pind ruutkilomeetristeks tükkideks (kujult võimalikult ruudukujulised), seejärel valida asustatud tükkide hulgast ühtlase jaotuse järgi N. Siis valida igal valitud tükil elavate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Kui tahetakse piirata valikut mingi kriteeriumi alusel, näiteks valida ainult keskharidusega inimeste hulgast, siis tuleb maatüki valik teha nende hulgast, kus elab antud nõuet täitvaid inimesi. Seejärel igalt valitud tükilt võtta nõuet täitvate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Selleks, et mõõta rühma mitmekesisust, tuleb leida tõenäosus, et rühm on moodustatud antud algoritmi kasutades. See on pisut keeruline, aga põhimõtteliselt taandub Bayesi reeglile: (jaotuse tõenäosus tingimusel, et sellest jaotusest on võetud antud andmehulk) võrdub ((antud andmehulga saamise tõenäosus oletatavast jaotusest korda jaotuse tõenäosus) jagatud andmehulga saamise tõenäosusega).

Mille võrdsus?

Lisa kommentaar

Ühes oma raamatus esitas Amartya Sen huvitava küsimuse – kui räägitakse võrdsusest, siis mille võrdsusest? Inimesed on mitmemõõtmelised ja igal eluhetkel erinevad üksteisest paljudes mõõdetes. Kui võrdsustada nad ühes mõõtmes, näiteks anda kõigile võrdne võimalus algkooli pääseda, siis ebavõrdsustatakse nad paljudes teistes mõõtmetes, näiteks iga klassi lõpuhinnetes. Kui tahta võrdsustada ühe klassi lõpuhinded, ebavõrdsustatakse õpilastelt nõutav pingutus selles klassis, kuna mõnele on antud hinde saavutamine lihtne, teistele raske.

Võrdsus on väga poliitiline sõna, aga sellest rääkides (ilmselt teadlikult) seda kunagi ei defineerita. Inimestele meeldib kuulda sõna „võrdsus“, aga ei pruugi meeldida selle tegelik sisu, sest võrdsustamisel tõmmatakse osa inimesi allapoole, et upitada teisi ülespoole ja saada kõik kokku mingile keskmisele tasemele. Seepärast tahaksin ma iga kord võrdsusejuttu kuuldes teada, mille võrdsust mõeldakse ja kuidas seda saavutada plaanitakse

Majandusteaduses uuritakse samuti võrdsuse küsimust, tihti kontekstis, kui palju efektiivsust kaob, kui tahta saavutada teatud võrdsuse taset. Lihtsas üheperioodilises mudelis on võrdsus selge mõiste, aga dünaamilises mudelis on selle defineerimisega probleeme. Kuulsin RUD 2011 konverentsil ühe majandusteadlase esitluses järgmist näidet. Aisopose valmis rohutirtsust ja sipelgast kogub sipelgas suvel toitu, rohutirts mitte. Talvel sipelgas sööb, rohutirts nälgib. Valmi originaalversioonis laseb sipelgas rohutirtsul nälga surra (ei anna toitu, kui rohutirts sipelga maja juurde kerjama tuleb). Tänapäevases poliitkorrektses versioonis annab sipelgas osa oma toitu talvel rohutirtsule. Kumb otsus viib suuremale võrdsusele?

Kui nii rohutirtsul kui sipelgal on suvel kaks ühikut toitu, rohutirts sööb suvel kaks ja sipelgas ühe, siis talvel on rohutirtsul null, sipelgal üks ühik toitu. Kui sipelga toitu rohutirtsule mitte anda, on nad talvel ebavõrdsed. Kui sipelga toidust talvel pool rohutirtsule anda, on nad talvel võrdsed, aga suvel ebavõrdsed – nüüd on suve perspektiivist vaadates rohutirtsul 2,5 ja sipelgal 1,5 ühikut toitu. Seega võrdsustades putukad ühes mõõtmes, ebavõrdsustatakse nad teises.

USA ülikoolide vastuvõtupoliitika on näide võrdsustamisprobleemist mitmes mõõtmes. Ülikoolid tahavad võtta vastu kõige targemaid, aga anda ka iga ühiskonnarühma liikmetele sama tõenäosuse sissesaamiseks, et ülikoolis oleks eri nahavärvi või sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste osakaalud samad, mis ühiskonnas üldiselt. Vastuolu on selles, et aasialaste ja juutide keskmine standardiseeritud testi tulemus on märgatavalt kõrgem, kui valgetel. Valgete keskmine tulemus omakorda on kõrgem, kui mustadel. Kui võtta inimesi vastu ainult testitulemuse põhjal, muutuksid ülikoolid hiinalinnadeks.

Praegune vastuvõtupoliitika (millelt ülikoolid püüavad tähelepanu kõrvale juhtida) nõuab mustanahalistelt ülikooli pääsemiseks madalamat testitulemust, kui valgetelt, kes omakorda ei vaja nii kõrget tulemust, kui aasialased. Ametlikult ei saa nahavärvi põhjal eri nõudeid esitada, seega peab kasutama kõveramaid teid – ülikooli saamisel arvestatakse näiteks sporditulemusi, mis empiiriliselt vaadates annab valgetele ja mustadele eelise aasialaste ja juutide ees. Keeleoskuse nõuded annavad eelise ameeriklastele (vältides Aasia aasialaste vastuvõttu, aga mitte USAs kasvanud aasialaste). Vaesematele kandidaatidele vastuvõtul soodustuse tegemine annab eelise mustadele, kes USAs on keskmiselt vaesemad kui valged või aasialased.

Ülikoolid tasakaalustavad võrdsustamise kahes mõõtmes, nii et tegelikult pole võrdsust kummaski – mustade osakaal ülikoolis on oluliselt alla nende proportsiooni ühiskonnas ja eri inimrühmadele on sissesaamise nõuded erinevad.

Miks just eurooplased maailma vallutasid

Lisa kommentaar

Majandusajaloolane Philip Hoffman on kirjutanud huvitava seletuse selle kohta, miks just eurooplased 19. sajandiks enamiku maailmast koloniseerinud olid , mitte näiteks hiinlased, jaapanlased või Ottomani impeerium. Maailm vallutati püssirohurelvade abil, mis leiutati Hiinas, aga mille tehnoloogia arenes kiiresti just Euroopas. Põhjus, miks tulirelvad just Euroopas kõige kiiremini arenesid, on pisut keerulisem, kui lihtsalt pidev sõdimine. Palju väikseid riike, kes tihti sõdisid, oli ka Hiinas enne mandžude vallutust, Jaapanis enne Tokagawa šogunaati, Indias enne Briti vallutust. Pidevad piirisõjad olid ka Vene tsaaririigil ja Ottomani impeeriumil.

Sõdade rohkus on tarvilik, kuid mitte piisav tingimus teatud relvatehnoloogia arenguks. Enne teaduspõhise relvaarenduse algust 19. sajandil edenes relvatehnoloogia kasutamisest õppimise kaudu – mida rohkem antud relva kasutati ja sellesse raha paigutati, seda tõenäolisemalt mõeldi välja muudatusi, mis relva efektiivsemaks tegid. Uuendused levisid teistesse riikidesse relvameistrite ülemeelitamisega, mitte tänapäevaselt jooniste ja juhendite varastamisega spioonide poolt. Tulirelvade arenguks pidid sõdivad riigid kasutama sõjas peamiselt tulirelvi ja inimeste liikumine nende vahel pidi olema piisavalt lihtne, et uuendused oskustööliste rändega leviksid.

Hiina, Venemaa ja Ottomani impeerium sõdisid kuni 19. sajandini põhiliselt Euraasia stepist pärit rändhõimudega. Selles sõjas tulirelvi peaaegu ei kasutatud, sest rändhõimudel polnud linnu, mida kahuritega piirata, jalaväelaste laskekaugusest ratsutasid nomaadid kiiresti minema ja eestlaetavat püssi ei saanud hobuse seljas hästi laadida. Rändhõimude vastu kasutati vibude ja mõõkadega ratsaväge – sama sõjatehnoloogiat, mida nomaadid ise.

Maismaasõjad linnadest sõltuva vaenlase vastu, kus tulirelvadest kasu oleks olnud, toimusid Jaapanis, Indias ja Euroopas. Enne Tokagawa šogunaadi moodustamist 1603 jaapanlased ka tulirelvi kasutasid ja arendasid, aga järgnenud rahuajal jäi relvade areng seisma. Indias ostsid 18. sajandi sõdivad riigid tulirelvi eurooplastelt, aga ei investeerinud nendesse nii palju raha, kui Euroopa valitsejad. Indias oli riigibürokraatia ja maksusüsteem vähem arenenud, seega ei saanud riigid alamatelt nii palju raha koguda ja sõjaväele kulutada, kui Euroopas. Relvade areng oli aeglasem ja 19. sajandil India juba vallutati.

India sõdivad riigid ostsid eurooplastelt küll relvi, aga tehnoloogia levik Euroopast Indiasse oli aeglane. Oskustöölisi Euroopast sisse ei ostetud, sest reisimine oli väga kallis ja ohtlik. Kultuurilised erinevused oleksid eurooplastest relvameistrite kohanemise Indias ka raskeks teinud. Euroopa riikide vahel seevastu olid tihedad kaubandussuhted ja lühikesed vahemaad, nii et oskustööliste üleostmine oli lihtsam ja uuenduste levik kiirem.

Tulirelvad olid üks kõige kiiremini kasvava tootlikkusega tehnoloogiaid Euroopas enne 19. sajandit. Mõõdetuna näiteks jalaväelase laskekiirusega laskudes minutis kasvas tööjõu tootlikkus Prantsuse sõjaväes vahemikus 1600 – 1750 kuus korda. Keskmine tootlikkuse kasv oli 1,5% aastas, samas kui tööjõu tootlikkus majanduses üldiselt kasvas enne Tööstusrevolutsiooni umbes 0,1% aastas.

Tootlikkuse kasv tuli relvatehnoloogiasse investeeritud suurest ressursist – tulirelvad olid sõdades kesksed ja Euroopa valitsejate kogutud maksurahast läks sõjaväele rahuajal üle poole, sõjaajal üle 90%.

Matemaatika ja füüsika koos õpetamisest

Lisa kommentaar

Üks rakendusmatemaatika doktorant Yale’is oli veendunud, et klassikalist füüsikat peaks õpetama koos tuletiste ja integraalidega matemaatikas, kuna see matemaatika osa leiutati just klassikalise füüsika kirjeldamiseks ja sellega samaaegselt. Nõustun sellega täielikult.

Koolis ei loodud nende kahe valdkonna vahele peaaegu mingit seost, see tuli mul pärast endal avastada. Oleks olnud lihtsam tuletistest ja integraalidest intuitiivselt aru saada, kui neid oleks seostatud teepikkuse, kiiruse ja kiirenduse või energia ja impulsiga. Matemaatikas sai õpitud pähe palju pindalade ja ruumalade valemeid, aga neid oleks olnud lihtsam meelde jätta, kui neid tuletise kaudu üksteisega seostatud oleks – näiteks kera pindala on ruumala tuletis, ringi ümbermõõt on pindala tuletis. Füüsikas tuli samuti pähe õppida hulk valemeid kiiruse, kiirenduse, jõu, energia jm kohta, mida oleks olnud lihtsam teha, kui neid tuletiste ja integraalide kaudu omavahel seostatud oleks. Lisaks oleks mõningaid arvutusi olnud kergem teha tuletiste ja integraalide abil kui valemite abil.

Sarnane seose mitteselgitamine toimus füüsikas gravitatsiooni ja elektromagnetismi ülesannete puhul. Samad valemid, ainult erinevate muutujanimedega, kirjeldavad raskusjõudu ja elektrostaatilist tõmmet, elektrivälja kogu tehtavat tööd ja potentsiaalset energiat jne. Analoogia elektrivoolu ja veevoolu vahel oleks kasulik – pinge on kõrguste vahe jõe alguse ja lõpu vahel, voolutugevus on jõe ristlõiget läbiva vee hulk sekundis, võimsust ja tehtavat tööd arvutatakse mõlemal juhul samamoodi.

Mulle on jäänud mulje, et inimesed mäletavad seoseid faktide vahel paremini kui fakte. Sel juhul on igasugusel õppimisel kasulik luua seoseid aine sees ja ainete vahel. Minu koolis seda eriti ei tehtud.

Koolide ja õpetajate taseme mõõtmisvõimalus Eestis

1 vastus

Koole kiputakse Eestis järjestama riigieksamitulemuste alusel, või liigitama koolikatsete põhjal eliit- ja tavakoolideks. Mõlemad on vastuolulised teemad, aga taset ei mõõda hästi kumbki. Ma pole tuttav empiirilise tööga sel teemal, aga kahtlustan, et keegi pole korralikult mõõtnud koolide taset Eestis.

Kooli taset ei määra mitte alustajate või lõpetajate tulemused, vaid see, kui palju kool õpilasele juurde annab. Lõpetamistaseme ja alustamistaseme vahe on kõige lihtsam näitaja selles vaimus. Loomulikult on tegelik olukord keerulisem – kooli tase võib erineda klassiti (4. klassis õpetatakse halvemini, 5. klassis paremini), õpilaste lõikes (helgemaid päid õpetatakse halvemini, nõrgemaid aidatakse hästi järele), ainetes jne.

Kõige keerulisem on taset mõõta, kui esinevad vastasmõjud õpilaste ja kooli vahel (ühe kooli või õpetaja stiil sobib ühe inimesega, aga ei sobi teisega, teise kooli stiil jälle vastupidi) või võrgustiku mõjusid õpilaste hulgas (inimesed A ja B või B ja C samas klassis takistavad üksteisel õppimist, aga A ja C samas klassis aitavad üksteisel õppida). Võib ka olla, et ühes koolis A ja B aitavad üksteist, teises takistavad, olenevalt õpetamisstiilist. Või A aitab B-d, aga B takistab A-d.

Vaatan, et internetis on vabalt üleval Eesti olümpiaaditulemused eri ainete ja aastate kohta. Andmetes on õpilase nimi, kooli nimi, klass, aasta, vahel ka õpetaja nimi. Tulemused on vahel olümpiaadi eri osade kaupa. Tulemuste nimeline avalikustamine internetis võib olla vastuolus Eesti üsna range andmekaitseseadusega, aga empiiriliseks tööks on see hea.

Iga olümpiaadides rohkem kui ühel aastal mainitud õpilase puhul saab vaadata tema absoluut- ja suhtelist tulemust kõigil osalemiskordadel. Lahutades varasema aasta tulemuse hilisema omast võib näha, kui palju õpilane antud ajavahemikus arenes. Keskmistades üle iga kooli õpilaste saab mõõta, kui hästi üks kool võrreldes teisega olümpiaadidel osalejaid (paremaid õpilasi) õpetab. Kui on mainitud olümpiaadil osaleja õpetajat, saab samamoodi võrrelda õpetajaid. Tulemusi saab eristada ainete ja klasside kaupa.

Eelnev mõõdab kooli või õpetaja keskmist headust paremate õpilaste jaoks erinevates klassides ja ainetes, aga mitte kooli ja õpilase vastasmõjusid või õpilaste omavahelist mõju. Kui õpilased vahetavad koole ja osalevad olümpiaadil enne ja pärast, saab teatud määral ka neid mõjusid hinnata. Ilmselt pole koolivahetajaid piisavalt palju, et selle kohta mingit olulist tulemust saada.

Pikema ajaperioodi andmete saamiseks võib olümpiaadiandmetele lisada ülikoolide lõpetajate andmed (õppeaste, kui mitu aastat läks, cum laude või mitte), mis on samuti vabalt internetis. Kui ma Tartu Ülikooli bakalaureuseõppesse kandideerisin, olid ka vastuvõetute ja vist ka kõigi kandideerijate nimekirjad vabalt saadaval. Hetkel neid internetist ei leidnud, aga kui need on olemas, lisab see veel ühe andmepunkti ja võimaldab mõõta, kui hästi üks või teine kool õpilasi ülikooliks ette valmistab. Selleks tuleb vaadata, milline osa antud koolist ühte ülikooli läinud inimestest lõpetab nominaalajaga või saab cum laude. Saab ka mõõta, kui hästi olümpiaaditulemused ennustavad õppeedukust ülikoolis. See võimaldab otsustada, kas on põhjendatud olümpiaaditulemuse arvestamine vastuvõtul.

Ülikoole võiks sarnaselt võrrelda üliõpilaste teadustööde konkursside tulemuste alusel (samuti vabalt netis), aga probleemiks on väike andmehulk. Õppetoetuse saajate nimekiri näitab kahjuks ainult ülikoolisisest suhtelist järjestust, nii et ülikoolide vahelist võrdlust ei võimalda.

Kiiruseületuse väljaarvutamisest

Lisa kommentaar

Automaatsetel kiirusmõõtjatel on puudujääk, et nad mõõdavad autode kiirust ainult punktis, kuhu nad on paigutatud. Autojuhid võivad kiirusmõõtjate asukohad meelde jätta ja väljaspool neid kohti ikkagi kiirust ületada. Seda saab takistada kiirusmõõtjate ümberpaigutamisega, mis on aga kulukas.

Üks võimalus mõõtjateta kohtades kiiruspiirangut jõustada on salvestada igast kiirusmõõtjast mööduvate autode numbrid ja leida aeg, millega auto jõudis ühest mõõtjast teiseni. Kui see aeg on lühem, kui kuluks mõõtjatevahelise tee läbimiseks suurima lubatud kiirusega, on selge, et auto on vahepeal kiirust ületanud. Ehk liiga kiiresti ühest linnast teise jõudmine on põhjus trahvi tegemiseks.

Näiteks kui kaamerad salvestavad mööduvate autode numbrid ühe üheksakilomeetrise teelõigu alguses ja lõpus, kus kiiruspiirang on 90 km/h ja mõni auto läbib selle tee alla kuue minutiga, siis pidi ta vahepeal kiirust ületama.

Teelõigud, kus kiirust arvutatakse, peavad olema piisavalt lühikesed, muidu jääb tuvastamata olukord, kus autojuht vahepeal peatub, näiteks lõunaks või suitsupausiks, aga sõites ületab oluliselt kiirust.

Kui salvestada teedevõrgu teatud punktides mööduvate autode numbrid ja selliseid punkte on piisavalt tihedalt, saab hakata teedevõrgu korrashoiuks makse koguma vastavalt teede kasutusele. Praegu maksustatakse kõiki kodanikke või autoomanikke võrdselt, sõltumata sellest, kui palju nad teedel sõidavad.

Impeerium kui Ponzi skeem

Lisa kommentaar

Ponzi skeem kujutab endast pettust, kus varasematele investoritele makstakse intresse uute investorite põhisummast. Kiiresti kasvava liitunute arvu korral saab maksta kõrget intressi ja meelitada sellega uusi investoreid. Skeem püsib pideva liitumise najal, sest kui uusi inimesi juurde ei tule, siis ei saa nende rahast varemliitunutele midagi maksta. Madala tulu korral hakatakse raha investeerimisfondist välja võtma.

Impeerium vallutab juurde uusi alasid ja vallutuse käigus (ja ka pärast seda) röövib neid. Saagist saab osa anda olemasolevate alade elanikele, et neid impeeriumi juhtkonna poolel hoida. Vallutatud aladelt võetakse sõdureid juurde ja nendega vallutatakse veel piirkondi, kust jälle liigutatakse osa varast impeeriumi põhiosa rahvale. Kui sõjaõnn lõpeb, ei saa enam valitsetavate alade rahvast uute vallutuste saagiga ära osta ja rahvas muutub rahulolematuks. See võib viia impeeriumi lagunemiseni.

Ma ei tea, kui ajalooliselt õige see paralleel on, aga vähemalt teoreetiliselt tundub see huvitav.

Tänapäeval on impeeriume vähem, aga ma ei kirjutaks seda inimeste suurema rahuarmastuse arvele, vaid loeksin põhjuseks seda, et rikkus ei tule enam nii suures osas territooriumist. Kui põllumajandus oli põhiline tuluallikas, siis põllumajandusmaad ja sellel töötavaid orje või pärisorje juurde vallutades suurenes ka riigi rikkus. Tänapäeval annavad maavarad ja põllumajandus vaid väikese osa arenenud riikide sisemajanduse kogutoodangust, nii et puhtalt territooriumi vallutamine ei ole väärt sõjapidamise kulusid.

Kui suurem osa rikkusest tuleb inimkapitalist, siis on raske tuluallikaid väevõimuga juurde hankida. Võib ju mingi linna vallutada ja selle valgekraed orjastada, aga siis ei tööta nad eriti efektiivselt, ja neid piitsaga vaimsele tööle sundida on raske.

Tänapäeval võib vallutusesarnaseks meetodiks olla maailma avaliku arvamuse propaganda abil enda poolele kallutamine. Siis inimesed toetavad ajupesijat vabatahtlikult ja teevad tema heaks ka kvaliteetset vaimset tööd. See analoogia vallutusega pole eriti täpne.

Haridusreform ja haldusreform

Lisa kommentaar

Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.

Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.

Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).

Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.

Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.

Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.

Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.

Haridus peaks põhinema eesmärkidel, mitte istutud ajal

Lisa kommentaar

Peaaegu kõigis haridussüsteemides on õppeastme läbimise üheks kriteeriumiks selles oldud aeg. See on mugav süsteemi administraatoritele, sest kõik seda astet läbivad inimesed peavad käituma ühetaoliselt. Tegelikult peaks õpetamises lähtuma õppe eesmärkidest. Kui eesmärk on saavutatud, siis ei tohiks inimest sundida „aega ära istuma“.

Konkreetselt võiks keskkool läbitud olla neil, kes riigieksamid ära teevad. Kui see juhtub enne 12. klassi, siis seda parem, vähem kulu riigile. Inimeste võimekus on erinev ja klassi parimad on tõenäoliselt suutelised riigieksamid samal tasemel ära tegema palju varem, kui klassi viletsaimad.

Eksamite varem ära tegemine peaks olema heaks signaaliks nende kohta, kes selle võimaluse valivad. See ei tohiks kaasa tuua mingeid administratiivseid piiranguid. Ideaalis peaksid koolid seda soodustama, aga siin tekib muidugi huvide konflikt – kool tahab õpilastelt ühetaolisust, et nendega oleks lihtsam tegeleda, ja riigi raha, mis jääb saamata, kui õpilane varem lahkub. Selle probleemi saaks lahendada, jätkates koolile varem lõpetanud õpilaste pealt raha maksmist kuni ajani, mil see õpilane oleks 12 klassi õppides lõpetanud. Lahendus tekitab muidugi vastupidise probleemi, et kool püüab paljusid õpilasi varem lõpetama saada, isegi neid, kes selleks valmis ei ole, sest tulud jäävad varem lõpetaja puhul samaks, aga kulud vähenevad.

Eelkõige on õpilastel puudus infost oma võimaluste kohta, nii et selle varem lõpetamise võimaluse avanedes tuleks sellest eelkõige teavitada õpilasi. Selle variandi valimist takistab õpilaste puhul ka klassikaaslaste halvakspanu targemate suhtes, mis lähtub koolides valitsevast rumaluse kultuurist (on populaarne olla loll ja targad on nohikud).

Samamoodi peaksid ülikoolid aktiivselt reklaamima võimalust ainekava lühema ajaga täita, kui nõuetes kirjas.