Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Kingitused ja jõulupakid tervislikumaks

Alkoholi kinkimisest on ühiskond loodetavasti eemaldumas, aga võiks veel sammukese edasi teha. Mulle meeldiks saada (ja kingin ka teistele) tervislikumaid toite kui šokolaad, kommid jms. See sotsiaalseks normiks teha oleks ka rahvatervise seisukohast kasulik. Suhkrused ja soolased näksid saab asendada pähklite, rosinate, puuviljade, mahla ja muu huvitava tervisliku toiduga. Kui kingitus päeva jooksul pärast pakkimist üle antakse, võib see sisaldada ka värskeid puuvilju ja toormahla. Kui säilivusaeg loeb, siis pähklid ja kuivatatud puuviljad säilivad aasta või rohkem.

Kui tahta teha kallimat kingitust kui šokolaadikarp, siis seedermänni seemned on umbes 40 eurot kilo, füüsalid 20 ja maailmas on ilmselt ka eksootilisemaid ja kallimaid pähkleid ja puuvilju. Laiemalt vaadates saab kinkida ka maitseaineid nagu safran, mis on üsna kallis.

Tervislikkuse põhimõtet saab rakendada nii jõulupakkidele kui muudele kingitustele, näiteks ürituste tänumeened esinejatele, organisatsioonide pakid vabatahtlikele, sünnipäevakingid töötajatele. Samuti ühiseks söömaajaks toodud toidule.

Isiksuseuuringu sisulised ja kirjavead

TÜ Eesti geenivaramu isiksuseuuringus on kahjuks nii sisulisi kui kirjavigu. Õigekirjakontroll (näiteks küsimusi mõnesse kontoriprogrammi kopeerides) oleks võtnud viis minutit ja ennetanud viga „Euroopa Paralament”. Läbi lugemine oleks tõenäoliselt ennetanud suurtäheviga „Kas elate eestis?” Mulle torkas silma ka ebakõla Teie ja teie vahel („Kes see inimene Teie jaoks on?” ja „Milline on teie perekonnaseis?”), nagu ka mitmuseviga „samasugused õiguse ja kohustused”.

Sisulise poole pealt õppisin TÜs statistika sissejuhatuse aines küsitluse koostamise loengus, et iga küsimusega peaks küsima ainult üht asja, küsimus peaks olema selge ja üheselt mõistetav. Isiksuseuuringu küsimus „Olen salliv rahvuste ja religioonide suhtes” küsib aga vähemalt kahte asja, sest rahvus ja usk on erinevad teemad. Rahvusi on ka mitu ja sallivus nende suhtes võib erineda. Sama märkus käib usundite kohta.

Mitme rahvuse kohta küsiv „riik peaks olema avatud teistest rahvustest inimestele” on tõlgendatav erinevalt: kas kõigile rahvustele või vähemalt kahele. Tõenäoliselt on Eesti elanike suhtumine välismaalastesse oluliselt erinev sõltuvalt välismaalase rahvusest ja võibolla ka suhtuja rahvusest. Ajakirjandusest on mulle selline mulje jäänud.

Kahte asja küsib ka „meestel ja naistel on ühiskonnas samasugused õiguse ja kohustused”, sest õigused võivad olla samad, aga kohustused erinevad või vastupidi.

Paarisuhtes mitteolevaid naisi rohkem kui mehi

22% mehi ja 30% naisi väidab end mitte olevat paarisuhtes Postimehes 10.11.2021 avaldatud (Mihkel Servinski, Hillar Petersen “Eesti mees on tubli isa”) Pere Sihtkapital SA tellitud Norstati uuringu ja samas võrdluseks toodud kevadise „enne emadepäeva” uuringu kohaselt. Valimi suurus on meeste uuringul 2000, oletatavasti sama ka naiste uuringul, nii et suhtes mitteolevate protsendid on valimites sugude lõikes statistiliselt oluliselt erinevad (kalkulaator). Populatsioonis 650000 (üks sugupool Eestis) annab valimi suurus 2000 veapiiriks alla 3%, nii et valimist järeldub statistiliselt oluline erinevus kogu populatsioonis. Mis on võimalikud seletused meeste ja naiste paarisuhte tõenäosuse erinevusele? Naljaga pooleks pakun mõned ebatõenäolised põhjused, aga tõsiseltvõetavat ei oska ma öelda.

1) Samasoolisi paarisuhteid meeste hulgas 8 protsendipunkti rohkem kui naiste seas.

2) Rohkem naisi on suhtes mitme mehega kui mehi mitme naisega.

3) Valimid on võetud kevadel ja sügisel, seega paljud suhted suvel lõppesid.

4) Erinev suhte definitsioon meestel ja naistel – mees arvab, et on suhtes, aga naine ei arva.

5) Mehed valetavad küsitlejale, et on suhtes või naised valetavad, et ei ole.

6) Kaheksa protsendipunkti rohkem mehi kui naisi on suhtes väljaspool Eestit elavate inimestega, keda küsitlus ei hõlma.

7) Uuringu korraldaja või artikli autorite või ajakirjanike näpuviga protsentidega.

Statistikaameti 2011 andmed paarisuhete kohta RL0708: VÄHEMALT 15-AASTASED TAVALEIBKONDADE LIIKMED, 31. DETSEMBER 2011 | Sugu, Maakond, Seaduslik perekonnaseis, Vanuserühm, Tegelik perekonnaseis ning Leibkonna suurus. Statistika andmebaas

..kooselus seadusliku abikaasaga ..vabaabielus Partnerita
Mehed
15-19 20 353 33 969
20-24 1 185 6 479 40 244
25-29 6 502 13 780 26 317
30-34 12 814 14 231 17 329
35-39 16 741 12 786 15 069
40-44 18 973 10 308 13 695
45-49 20 389 7 575 13 035
50-54 22 958 6 196 13 018
55-59 21 983 4 671 11 479
60-64 20 466 3 480 9 335
65-69 14 456 2 150 6 021
70-74 15 189 1 663 6 075
75-79 9 672 856 4 300
80-84 5 659 414 3 351
85 ja vanemad 1 996 157 2 082
Naised
15-19 106 1 313 31 368
20-24 2 771 11 557 31 276
25-29 10 159 15 640 19 629
30-34 15 230 13 447 14 657
35-39 17 913 11 331 15 057
40-44 19 254 8 756 16 465
45-49 20 151 6 345 17 609
50-54 22 612 5 374 20 486
55-59 21 850 4 109 21 455
60-64 19 787 2 954 22 868
65-69 13 398 1 762 19 239
70-74 13 277 1 391 26 800
75-79 7 701 740 23 350
80-84 3 731 291 20 837
85 ja vanemad 1 063 105 15 620

Edu ja ebaedu mõlemad head

On võimalik, et kaks vastandlikku tulemust on mõlemad head kui tulemus ise annab teavet selle tulemuse headuse kohta. Oletame, et inimene ei tea, kas ta sobib teatud töökohale, aga tööandja teab. Inimene kandideerib kohale ja tööandja palkab sobiva, aga lükkab tagasi ebasobiva kandidaadi. Kandidaat eelistab töötada kohal, kuhu ta sobib, ja mitte töötada seal, kuhu ta ei sobi. Palkamine on signaal, et inimene sobib kohale, nii et ta läheb sinna hea meelega. Tagasilükkamine on signaal, et inimene ei sobi kohale, nii et ta loobub rõõmsasti sellest kohast.

Sarnane õppimine sobivuse kohta võib toimuda igasuguse organisatsiooni, ürituse, inimrühmaga ja ka tegevuste puhul. Inimene proovib mingit hobi – kui ei meeldi või ei tule välja, siis on see kasulik teave. Ratsionaalne inimene võib olla rõõmus, et ei tulnud välja, sest tema isikuomadused ja oskused proovimisest peaaegu ei muutunud, said ainult selgemaks. Meelepaha läbikukkumise pärast tuleb enamasti arvamusest iseenda kohta, et ollakse halvem kui loodeti, aga ratsionaalsem oleks suunata see meelepaha ebatäpse lootuse pihta, mitte enda oskamatuse või läbikukkumise. Veel parem oleks meelepaha ära jätta ja tulevasi lootusi täpsemaks korrigeerida.

Teabe saamise tagajärjel mõlema tulemusega rahul olemine on eelistuste osas vastand Groucho Marxi probleemile (ma ei soovi kuuluda klubisse, mis on valmis mind vastu võtma), aga teabe osas sarnane. Klubi vastuvõtuotsus on informatiivne klubi kohta. Vastu võttev klubi on madalate standarditega, nii et sinna kuulujad on ilmselt sellised, kellega Groucho Marx ei taha sidemeid luua ega ennast seostada lasta.

Teine aspekt, mille kohta vastuvõtuotsusest õppida, on vastuvõtja otsuse täpsus. Kui inimene teab, et ta on hea töötaja, aga ei tea, kas tööandja hindab kandidaate täpselt või juhuslikult, siis tagasilükkamine on signaal, et juhuslikult. Teised sinna palgatud töötajad on sel juhul ilmselt suvaliselt valitud (nende hulgast, kel polnud paremat valikut kui sinna minna), nii et tööandja tulevik on tume. Heal töötajal on siis mujal parem perspektiiv, nii et ta on rõõmus, et ei sattunud selle juhupalkaja organisatsiooni. Halval töötajal on juhupalkaja juures lootust tööle saada, aga täpse hindaja juures mitte, nii et juhupalkajad saavad täpsete hindajate poolt tagasi lükatud töötajad, mitte rahvastiku keskmise.

Liha alternatiividest

Kui laboris toodetud liha või taimne lihaasendaja oleks odavam või ainult veidi kallim pärislihast, keskkonnasõbralikum, sarnase maitsega, sama tervislik ja annaks samad toitained samades kogustes, siis asendaksin ma hea meelega liha selle aseainega. Sama maitse, toiteväärtus, keskkonnamõju ja hind on piisavad, kuid mitte tarvilikud tingimused. Kui aseaine oleks mingi teise hea maitsega, näiteks porgandi, õuna või leiva, siis ei takistaks see asendamist kuidagi. Samuti kui aseaine on tervislikum, keskkonnasõbralikum või odavam, siis seda parem. Liha aseaine ei pea pakkuma kõiki samasid toitaineid, mis liha, vaid ainult neid, mida muust taimetoidust ei saa.

Praegu on põhilised probleemid saadavus poodides ja hind. Saadavus omakorda sõltub nõudlusest, mis sõltub hinnast. Loeb muidugi hind toitainekoguse kohta, mitte kilohind, sest asendustoit võib olla suurema või väiksema veesisaldusega kui see, mida asendatakse. Sarnane näide on kuivatatud ja värske toidu kilohinna erinevus.

Mõtteid Bolt Drivei kohta

Hea oleks kui rendifirma paneks autosse väljaprinditud juhised auto kasutamise kohta juhuks kui telefoni kasutada ei saa (pole levi, akut, andmesidelimiiti). Juhised lihtsalt A4-le välja printida ja koristuse käigus autosse paigutada on üsna odav. Üks küsimus, mis telefonilevita matkaraja parklas tekkis, oli, kuidas rendi keskel peatust tehes autot lukustada – kas võtmega või äpiga?

Kui klaasipesuvedelik on otsas, kas seda peaks ise kütusekaardiga tanklast juurde ostma ja lisama? Või oma raha eest ja Bolt maksab ostutšeki alusel tagasi? Porise esiklaasiga sõitmine on ebamugav ja ise käsitsi puhtaks nühkimine ka, eriti kui porise ilmaga järgmine vastutulev veok klaasi jälle täis pritsib.

Kuidas kellakeeramise järgselt auto keskkonsooli kella õigeks muuta? Kasutusjuhendist ei leidnud.

Bolt reklaamis, et kõigis autodes on käte desinfitseerimisvahend, aga minu renditud autos polnud.

Rendifirmale oleks ilmselt hoolduste ja sõidukite asukohtade planeerimiseks kasulik teada, kui kauaks kasutaja autot rentida plaanib ja kuhu pärast jätta kavatseb. Enamik kasutajaid on ilmselt nõus seda firmale ütlema kui äpp seda küsib, muidugi kiirelt ja lihtsalt vastataval viisil, näiteks salvestades häälvastuse või pakkudes paar nuppu ajakategooriatega (<1h, 1-2h, 3-5h, >5h).

Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Toitumissoovitused peaksid sisaldama menüüd ja retsepte

Kui inimesed silma järgi õiged toiduained ja nende õige koguse valida suudaksid, siis poleks ametlikke toitumissoovitusi tarvis. Kahjuks näitab rasvumise statistika, et inimesed seda ei suuda, ka tasside-lusikate-kausside abil mõõtes mitte. Toitumine on rikastes riikides keskmiselt ebatervislik ja kogused liiga suured. Üks samm teel tervislikuma toitumiseni on endale aru andmine, kui palju ja mida süüakse. Täpne mõõtmine aitab sel puhul kaasa. Veel üks samm on ühe söögikorra järel täis kõhuga järgmise toidukorra kogused välja mõõta, et vähendada järgmisel söögivalmistamisel kiusatust kogust suurendada.

Praegused toitumissoovitused on ilusate piltidega, aga ebamäärased stiilis “söö rohkem seda ja vähem toda”. Pildi ja umbmäärase jutu põhjal söödava toidusedeli organismile kättesaadav kalorisisaldus võib suurusjärkude võrra erineda, olenevalt toidu töötlemisest, sest organismile on olulised imendunud toitained, mitte toidus sisalduvad. Mõõdetakse kahjuks toidus sisalduvaid kaloreid põletusmeetodil, mitte imenduvaid (Eesti toitumis- ja liikumissoovitused lk 62). Töödeldud ja toore toidu toitainete imendumine erineb suurusjärkude võrra, näiteks toorest porgandit närides imendub sellest umbes 1%, aga püreestatud ja kuumutatud porgandist 39% (Modernist Cuisine, märkmed siin). Inimene, kes sööb toitumissoovituste pildil olevaid juurvilju toorelt närides, leiba röstimata, kala sashimina ning kaerahelbeid leotatud külmpudruna, saab palju vähem kaloreid ja toitaineid kui inimene, kes sööb juurvilju ja helbeid püreestatult ja keedetult, leiba peeneks riivitult ja praetult, kala kuumtöödeldult. Ka 338-leheküljelisest toitumis- ja liikumissoovituste dokumendist pole otsustamisel abi – portsjonid lk 293 ei maini, kas tegu on kuumutatud ja jahvatatud või toorelt näritud kogustega.

Lisaks sõltub imendumine koos tarbitavatest teistest toiduainetest (raud imendub paremini C-vitamiiniga, D-vitamiin kaltsiumiga, vesi soola ja suhkruga, raud halvemini kohvi ja teega), mida toitumissoovitused õnneks mainivad. Mõned toitained on rasvlahustuvad, sh D-vitamiin, beeta-karoteen, mõned konkureerivad omavahel imendumisvõimekuse pärast (kaltsium ja raud). Suur kiudainekogus vähendab kontakti toitaine ja sooleseina vahel, nii et aeglustab imendumist.

Portsjoni suuruse selgitamine on hea, aga ebapiisav. Abiks oleks nädala plaanmenüü, mis sisaldaks konkreetseid toite ja nende retsepte täpselt väljendatud koguste (grammid ja milliliitrid, mitte lusikatäied ja tassid) ja kuumutamise ja peenestamise eesmärgistatud ja täpselt väljendatud juhenditega. Eesmärgistatud kuumutamisjuhend on näiteks, et toidu sisemuse jahedaim osa peab jõudma x temperatuurile y minutiks, mitte et pange 200-kraadisesse ahju kuni kuldpruun. Viimane on ka abiks, eriti kui toidutermomeetrit pole, aga ei asenda esimest, sest toidu pruunistumine näitab vaid pinnatemperatuuri, mitte sisemust. Oleks hea kui toiduretsept selgitaks, milline väline kuumutamine ja kui kaua on tavaliselt vajalik, et teatud paksusega toidu nõutavat sisetemperatuuri nõutav aeg hoida. Peaks aga olema selgelt välja toodud, et väline kuumutamine on sisend, aga oluline on hoopis väljund ehk toidu sisetemperatuur.

Täpne kuumutamisjuhend väljendab sisendit ja väljundit mõõtühikutes: kraadides ja minutites, mitte „laske vesi keema” või „käesoe”.

Peenestamise täpne juhend ütleb suurima tüki mõõtmed, jällegi mõõtühikutes nagu millimeetrid, mitte „sõrmeotsa suurused kuubikud” või „õhukesed viilud”. Püree tükisuurust on koduste vahenditega raske mõõta, nii et selle puhul on mõõtühikute asemel tõenäoliselt kasulikum selgitada kaudseid kontrollimisviise, näiteks sõelaaukude läbimõõtu (mis loodetavasti on sõelale kirjutatud), millest püree läbi peaks minema või püree väljanägemist või voolavust. Eesmärgistatud peenestamisjuhend selgitab vajalikku lõpptulemust, näiteks suurima tüki läbimõõtu, mitte sisendit või protsessi stiilis „kurnake läbi sõela” (kui peene?), „riivige” (millise riiviga?).

Plaanmenüüle lisaks oleksid kasulikud ka ostusoovitused: mis toiduaineid mis kogustes nädalas osta, et seda menüüd valmistada.

Hea, et toitumissoovitustes soovitatakse mitmekesist toitu. Mitmekesisuse annab sisu, mitte vorm.

Toitumissoovitustes on problemaatilised kasutatud allikad, mis enamasti on vähetuntud või eelretsenseerimata ajakirjade artiklid (Natka K. Õdede toitumisharjumused öises vahetuses ja nende mõju tervisele. Eesti Õde, 2012 ) ja vähetuntud ja mitteteaduslike kirjastuste raamatud (Maser M. Kogu pere toiduraamat. Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2013). Toitumise kohta on palju avaldatud teaduse tippajakirjades nagu Science ja Nature, meditsiini tippajakirjades (New England Journal of Medicine, Journal of the American Medical Association, Lancet) ja raamatuid tippülikoolide kirjastuste poolt (MIT Press, Harvard University Press, Cambridge University Press), nii et kvaliteetsete allikate puudust pole.

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.