Ahjuküte on aedlinnades talvisel kütteperioodil suurim õhusaaste allikas, mistõttu mitmes riigis seda piiratakse või keelatakse. Tuleoht on samuti argument keelamiseks. Kui ahjuga kütjad peaksid ise oma tulekahjuriski kindlustama, selmet riiklik Päästeamet ja vabatahtlikud neid sisuliselt teiste maksuraha eest kindlustaksid, siis tekiks kütjatel pisut motivatsiooni üleminekuks teistele kütteviisidele.
Eesti ajakirjanduses on arvamused vastu ahjukütte piiramisele ja isegi sellest loobumise subsideerimisele. Pealiskaudne vastu olemine on psühholoogiliselt mõistetav, kuna õhusaaste kahju on pikaajaline, ebakindel ja jaotub paljudele inimestele, aga ahjukütte kasu on isiklik ja kohene (soojus, elektri- või gaasikulu kokkuhoid). Samamoodi oldi vastu suitsetamispiirangutele, kiirusepiirangutele, öise alkoholimüügi keelamisele, aias prügipõletamise keelamisele.
Ahjukütte odavuse üks põhjus on keskkonnanõuete puudumine, mida katlamajad täitma peavad kui puitu või muud kütust põletavad – heitgaaside puhastamine ja CO2 kvoodi ostmine. Tihedalt asustatud aedlinnas võib teistele õhusaastega tekitatav kogukahju ületada isiklikku kasu, nagu ka prahi põletamisel. Sel juhul kõik võidaksid kui kõik lõpetaksid tahkekütuse kasutamise. Igaüks tahab muidugi, et teised lõpetaksid tema kahjustamise, aga ise saaks jätkata teiste kahjustamist.
Teine ahjukütte näilise odavuse põhjus on enda tööjõukulu mittearvestamine: puude riita ladumine, sealt ahju kandmine, süütamine, siibrite reguleerimine, tuha väljaviimine. Kui kütmisaja asemel teha palgatööd, saaks selle eest teatud raha. Küttes jääb see palk saamata. See palk on kütmise alternatiivkulu alampiir. Kui mõni väidab, et talle meeldib kütta, siis peaks ta teistele küttetoiminguid tasuta tegema, kuna väidetavalt naudib kütmist. Kindlasti elab ahjuküttega majades kehalise puudega inimesi, kes seda tasuta abi vajaksid.
Jättes kõrvale tervise- ja keskkonnakahju ning enda tööjõukulu, võib isegi ainult energiakasutuse mõttes olla efektiivsem viia oma küttepuud kesksesse katlamajja, toota seal elektrit, puugaasi või keskkütte kuuma vett ja edastada see eramutesse. Edastamise transpordikaod on elektril USAs keskmiselt 6% ja edastamiskaugused on seal oluliselt suuremad kui Eestis. Kuigi Eestis 2007 olid kaod suuremad. USAs Wisconsinis 2003 oli puidust elektri tootmise efektiivsus 18-24%. Edastamiskadu 6% maha, jääb järele 16,92-22,56%. Elektri kütteefektiivsus on 100%, soojuspumbaga kõrgem, sest soojusenergiat juhitakse siis majja sisse rohkem kilovatt-tunde kui elektrit kulub. Vanaaegse ahju kütteefektiivsus on California andmetel 20-40%. Suur osa puidus sisalduvast energiast läheb lihtsalt korstnasse. Lisaks jahutab mittehermeetilise siibriga korsten hoonet pidevalt, tõmmates sooja õhku välja. Kui ahju efektiivsus on 20% ja küttepuude soojuselektrijaama saatmisel saadava elektrikütte efektiivsus 22,56%, siis on keskne küte selgelt parem. Efektiivsem energiakasutus peaks peegelduma madalamas hinnas, aga maksud ja toetused võivad hinda moonutada.
Puidugaasi tootmise efektiivsus (gaasis sisalduv soojusenergia jagatud puidus sisalduvaga) on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 60-75% (ptk 2.2.2). Gaasi edastamiskadusid ei suutnud ma internetist leida, aga kui need on alla kolmandiku, siis on küttepuude gasifitseerimisjaama suunamine ja sealt tuleva puidugaasiga kütmine selgelt energiaefektiivsem (>40%) kui tavalise vana ahjuga. Seda eeldusel, et gaasitorustik on juba olemas, muidu tuleks paigaldamise kapitalikulu kasutusaastate peale jaotatuna gaasikütte hinnale juurde lisada.
Tänapäevasemad kodused pelletipõletid on USA keskkonnaameti andmetel kuni 87% efektiivsed. 1996. aastal olid need kuni 75% efektiivsed (tabel 2-2) ja 1988 kuni 68%. Kui eirata tervise- ja keskkonnakahju ja enda tööaega, siis tänapäevase pelletipõletiga soojuselektrijaama ja elektrikütte kombinatsioon ei konkureeri, ega ka puidugaasijaama ja gaasikütte kombinatsioon. Neid tegureid arvestades on ahjuküttest loobumine aedlinnades tõenäoliselt mõistlik.